TPIK infoleht "Kojaline", nr 6, 2011

Komentarze

Transkrypt

TPIK infoleht "Kojaline", nr 6, 2011
Nr 6 2011
Kojaline
TPIK nägu
Rita Gorushkina positiivne mõtlemine aitab
LK 30
Sotsiaalteenus
Quo vadis, viipekeele
tõlketeenus?
LK 21
Arvamus
Tiina Kangro:
Juhtmega seina küljes?
LK 3
Tallinna Puuetega Inimeste Koja häälekandja. Ilmub 2 korda aastas.
SISUKORD
Arvamus
Tiina Kangro: Juhtmega seina küljes? ……………………………………………………………………………3
Invapoliitika
Puuetega inimeste õiguste konventsioon – pikk tee rakendamiseni ……………………………………………7
Puuetega inimeste toimetulek sõltub usalduse määrast ………………………………………………………10
Puudega laps ja pere
Puudega laste vanemate toimetulekustrateegiad Päevakeskuse Käo näitel …………………………………12
Kogemus
Kivid ja kännud nägemispuudega lapsevanemate teel ………………………………………………………15
Eneseabi
Ahastusest lootusesse …………………………………………………………………………………………18
Sotsiaalteenus
Quo vadis, viipekeele tõlketeenus? ……………………………………………………………………………21
Tegija
Haraka Kodu: Igal inimesel on koht siin päikese all! ……………………………………………………………24
TPIK projekt
Puuetega inimeste arvutiõpe ja internetipunkt ………………………………………………………………26
Tööotsija tööriistakast – abiks puudega inimesele ja puudega lapse vanemale ………………………………27
Tallinna puuetega inimeste ja puuetega laste vanemate kodanikuoskuste arendamine ……………………28
TPIK nägu
Rita Gorushkina – positiivne mõtlemine aitab …………………………………………………………………30
TPIK liikmesühing
Tallinna Sclerosis Multiplexi Ühing ……………………………………………………………………………33
Kojaline on Tallinna Puuetega Inimeste Koja infoleht,
mille ilmumist toetab Euroopa Sotsiaalfond
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Endla 59, 10615 Tallinn Telefon: 656 4048
e-post: [email protected]
http://www.tallinnakoda.ee
Elektroonilisel kujul leiad infolehe aadressilt:
http://www.tallinnakoda.ee Paberkandjal
leiad infolehe kindlasti Tallinna Puuetega
Inimeste Tegevuskeskusest (Endla 59), oma
linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnast ja
Tallinna Linnavalitsuse teenindussaalist.
2
ARVAMUS
Tiina Kangro:
JUHTMEGA SEINA
KÜLJES?
Vahel tundub, et orjapidamine on jäänud minevikku. Ometi peab Eestis orje riik ise. Need inimesed
töötavad ööd ja päevad, saades tasuks parimal juhul kolm-neli eurosenti tunnist, kirjutab telesaate
«Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.
Vahel tundub, et orjapidamine on jäänud minevikku. Ometi peab Eestis orje riik ise. Need inimesed
töötavad ööd ja päevad, saades tasuks parimal juhul kolm-neli eurosenti tunnist. Neile pole ette nähtud
ei puhkust, nädalalõppe, öö- ega lõunapause. Neid ei kaitse ametiühing. Neile ei laiene töötervishoiu
nõuded. Nad ei saa ka töökohta vahetada, sest seadus ei luba seda. Ka pensioniikka jõudmine ei vabasta
neid tööst, siis tõuseb vaid pisut tasu – nad hakkavad saama Eestis makstavat madalaimat, rahvapensioni. Sedasama, mida makstakse neile, kes pole päevagi tööl käinud. Ainus, mis neid orjusest
vabastaks, on lähedase inimese surm.
Need inimesed on omastehooldajad. Sügava ja raske puudega laste emad. Insuldi, infarkti või muu
haiguse-õnnetuse läbi invaliidistunute abikaasad, lapsed, vanemad, õed-vennad. Eesti Vabariik on
muutnud nad oma orjadeks, kes teevad peaaegu tasuta ära ööpäevaringse üliraske ja sageli erioskusi
nõudva hooldajatöö, mis muidu läheks maksma kopsakaid summasid. Seejuures on kõik täiesti JOKK –
riikliku orjapidamise alus on perekonnaseadus. Juriidilises keeles nimetatakse neid armastavaid, ent
lõksu sattunud sugulasi hoolduskoormusega kaetud isikuteks.
Mari läks sünnitama oodatud ja tervet last, kuid sünnituse käigus tekkisid häired. Kui öösel olid lapse
südamelöögid korras, siis hommikuks olid need peaaegu kadunud. Tüdruk toodi ilmale keisrilõikega ja
ta vajas elustamist. Järgnes mitu kuud haiglat, koju saamise ajaks teadis Mari, et lapse aju on hävinenud
peaaegu täies ulatuses. Talle öeldi, et niisugused lapsed arenevad aeglaselt. Kui Lisett oli 6-kuune, ütles
perearst emale välja karmi tõe: niisugustest lastest ei tulegi mitte midagi.
Lisett ei suuda end liigutada, ta ei suuda suu kaudu süüa ja kogu toit tuleb talle kõhuseina opereeritud
toru kaudu otse makku suruda. Keele-neelunärvi halvatuse tõttu võib tal iga hetk tekkida hingamisseisak – hingetoru läheb lihtsalt lukku ja laps hakkab lämbuma. Siis tuleb kiiresti lapse asendit kohendada, raskematel juhtudel hapnikku anda.
3
ARVAMUS
Kuna Lisett ei suuda neelata, on vaja pidevalt aspiraatoriga puhastada tema hingamisteid, tavalises
olukorras iga 10–20 minuti tagant, sageli aga lausa kord minutis. Aspiraator töötab kas vooluvõrgust
või akuga. Aparaat pole aga nende abivahendite nimekirjas, mida puudega lastele saaks osta soodushinnaga ja aku maksab 250 eurot. Kui see läbi läheb, pole alati raha uut osta. Siis saab Mari lapsega
liikuda vaid nii kaugele kui juhe ulatub. Kui on vaja WCsse minna, sätib Mari lapse suu juurde beebimonitori ja hoiab teist poolt oma käes, et kohe tagasi tormata, kui lapse hingamine muutub. Lisett oli
pooleteiseaastane, kui ema oli esimest korda elus mõne minuti tema poole seljaga. «Ta oli voodi peal,
mina olin küll vaid meetri kaugusel, aga jah, seljaga, see ehmatus on teravalt meeles,» meenutab Mari.
Sügava puudega lapsed saavad riigilt toetust 82 eurot kuus. Lisaks tavaline lastetoetus 19 eurot. Emad,
kes jäävad koju last hooldama ega saa minna tagasi tööle, võivad küsida linnalt-vallalt hooldajatoetust – enamasti on see 19 eurot kuus, mõnes omavalitsuses kraadike rohkem. Kui pere ei saa hakkama, peaks elukoha omavalitsus sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt osutama abivajajaile sotsiaalteenuseid, vältimatut sotsiaal- ja muud abi (§ 8 lg 2). Selle ulatust ja näidustusi selleks aga seadus ei
defineeri. Omavalitsus abistab vastavalt oma võimalustele. Kui võimalusi ei ole, siis abi ei saa. Ka omavalitsus ise teab väga hästi, et nemad on selles mängus vaid hea tahte saadikud. Perekonnaseaduses
on lõppvastutajad üheselt defineeritud – need on hooldust vajava isiku kõik täisealised esimese ja teise
astme ülenejad ja alanejad sugulased (§ 96).
Nende ehk seaduse keeles ülalpidamiskohustuslaste asi ongi korraldada väetite hooldus. Kas teha seda
ise või kui nad raske töö ära põlgavad, siis osta abivajaja juurde hooldaja või maksta lõviosas kinni koht
hooldeasutuses. See aga maksab kaugelt rohkem, kui keskmisest palgast pärast riigimaksude tasumist
alles jääb.
Marile, kes šokist veel mitte päriselt toibununa ja igasuguse sissetulekuta oma üliraske puudega last
kodus hooldab, oli halb üllatus see, et kui Lisett sai 3-aastaseks, tuli tal hakata tagasi maksma ülikooli ajal
võetud õppelaenu. Kui tema ise oleks kaotanud töövõime 80 protsenti, oleks riik laenu kustutanud. Mari
on aga terve. Ta on kõrgharitud spetsialist, kelle töö on nüüd teadmata tulevikuni olla nelja seina vahel
Liseti kõrval – hommikul, päeval, õhtul ja öösel. «Katsun talle anda võimalikult head kodu, armastust –
mis ma saan teha, mida muud saan talle anda?» kordab Mari.
Keisrilõikega 490-grammisena ilmale toodud ja ellu äratatud Eliise ema Margit läks lapse hooldamise
neljandal aastal meeleheites sinnani, et pöördus kohtusse palvega endalt ära võtta tütre kasvatusõigus. Alandava protseduuri järel sai ta anda Eliise lastekodusse hooldusele. «Vaatamas saan ju teda ikka
käia, vahel nädalavahetuseks koju võtta, aga nüüd maksab lastekodukoha eest põhiosas riik,» ohkas
hullumise äärele viidud ema kergendatult.
Eliisel on ajukahjustus, ta ei hakka iialgi liikuma ega rääkima. Lisaks mahutab tema väljaarenemata
magu vaid 15 milliliitrit toitu. Sünni järel mitu kuud elu ja surma vahel vaakunud last osutus lõpuks
võimalikuks siiski söötma hakata – perfuuseriga. See tähendab, et spetsiaalset toitesegu viiakse lapsele tilkhaaval sondi kaudu makku 24 tundi ööpäevas. Seepärast saab Eliisega toast välja minna vaid
soojal aastaajal. Kui on külm, jahtub aparaadi küljes olev toidutuub kiiresti alla ihusoojuse ja tekivad
probleemid. Igal hetkel võib Eliiset tabada mõni muu terviserike.
4
ARVAMUS
Pärast kohtuotsust õpetas Margit lastekodu personali välja ja jättis lapse sinna. Kuid juba paar päeva
hiljem tuli lastekodust ärev kõne: lapse seisund on halb, äkki tulete kohale. Järgmise kuu veetis Margit
Eliisega haiglas. Sealt mindi uuesti koju ja Margit taotles kohtult tagasi kasvatusõiguse. «Kui ta oleks
veel päevaks Tallinna jäänud, siis teda enam polekski. Aga me oleme inimesed. Kes saab niisuguseid
asju otsustada?» räägib Margit. Ta tunnistab, et ekstreemses väsimuses on olnud hetki, kus ka temal
on hakanud katus ära sõitma. «Et ma lihtsalt ei kontrolli enam, ma võtan selle lapse ja teen midagi…
kas temaga või siis iseendaga…» räägib ema, samas tunnistades, kui väga ta tegelikult armastab seda
tänagi veel Pöial-Liisi mõõtu, peatselt 7-aastaseks saavat tüdrukukest. «Ent mina olen ka inimene, mul
on ka õigus elule ja eneseväärikusele, ma ei ole vang, kes on sooritanud kuriteo,» lisab Margit.
Ent ma ei kirjuta seda selleks, et väidelda, kas niisugused lapsed peaksid elama ja kes on nende jumal
taevas. Probleem on palju laiem ja puudutab erineva karmuse astmega tuhandeid, võib-olla kümneid
tuhandeid inimesi Eestis.
Hooldus- ja ülalpidamiskoormusega maadleb ka Maire (51), kelle kõrvalt niitis insult abikaasa. Mees
on halvatud, tal on kõnetakistus, ta vajab mähkmeid ja pidevat abi. Pea 100-kilost meest tuleb pesemiseks ja riietamiseks tõsta. Maire on õpetaja, kuid tööl käimine on nüüd peaaegu võimatu, meest kuni
pärastlõunani üksi koju jätta ei saa. Tegelikult tuleks naisel hoopis lisatööd otsida, sest abikaasa palga
asemel on nüüd vaid 242-eurone invaliidsuspension, majapidamine on vaja aga käigus hoida. Lapsi
neil pole. Raske südamega pöördus Maire hooldekodu poole. Siis selgus aga tõsiasi, et õpetajapalgast
selleks ei jätku. Vallal pole anda ka ühtki abilist.
Naine konsulteeris juristiga ja kuulis, et kui ta taotleks lahutust, vabaneks ta kolme aastaga hoolduskoormusest. Mehe hooldekoduarved maksaks siis riik. «Nutma ajab, nii ju inimesed ometi ei tee,» ohkab
naine.
Telesaade «Puutepunkt» on sääraseid lugusid näidanud aastaid. Nišisaateks peetava sarja vaatajad
on pärast saateid olnud šokis. Nädal tagasi, üliraske sünnikahjustusega 5-aastase Simona ja tema
ema Sünne loo järel puhkes Perefoorumis tormine arutelu, mis pole vaibunud tänasekski. Inimesed ei
mõista, kuidas riik appi ei tule. Saadetes tõstatatud teemade peale pole aga kõikide nende aastate jooksul reageerinud ükski riigiasutus, ametnik ega poliitik. «Kui meil tooks mõni telesaade sellise teema
välja, oleks see järgmisel hommikul kõikide lehtede esiküljel, riik pöörataks pahempidi,» kommenteeris
mu kolleeg Rootsist.
Meie riik on aga teflonist, sealt põrkab igapäevane tegelikkus lihtsalt tagasi. Kahjuks kehtib sama riiki
toestava, ülepolitiseeritud ametnikkonna kohta. Isegi kui keegi näeb, et asjad pole korras, lükatakse
probleem kõrvale ja leitakse kibekähku pädevad vabandused. Näiteks et raha ei ole. Või et Eestis on
omastehooldus traditsiooniline, see on alati nii olnud. Ent et olud on muutunud, et perekondade struktuur pole enam taluaegne ja kunagi varem pole meditsiin olnud ellujätjana nii kõikvõimas, see riigielu
korraldajaid nende tões ja õiguses ei kõiguta.
Sotsiaalhoolekande seaduse avasätted märgivad, et Eesti Vabariigi sotsiaalhoolekande põhimõtteks
on lisaks isiku vastutusele ka inimõiguste järgimine ja abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna
5
ARVAMUS
võimalused toimetulekuks ei ole piisavad (§ 3). Rebase kavalusega on aga sealsamas jäetud täpsustamata, kellel siis ikkagi on abi andmise kohustus ja millisest piirist pole perekonna enda võimalused
enam piisavad.
Nii ongi reaalsuses just see võtmeküsimus jäetud lahendada haldusvõrgu kõige nõrgemale lülile –
valdade-linnade sotsiaalametnikele. Kuigi nende käes pole ei rahakotti ega tegelikku otsustusõigust,
suunavad omavalitsejad just nemad enda eest võitlusse Eesti järjest kasvava «santidearmee» vastu.
Just samuti kui ministeeriumi jaoks on tülikatele küsimustele vastamisel puhvriks meie iseseisvad ja
sõltumatud omavalitsused. Omastel pole aga ette lükata kedagi teist. Kuna mängus on eetika ja inimlikud tunded, heidavad sugulased riigi rõõmuks ahelaisse suisa vabatahtlikult. Nad ei tee isegi tüli, sest
neil lihtsalt puudub jaks, ja sageli ka füüsilised võimalused, käia kusagil lippe lehvitamas või tulutult
uksi kulutamas.
Kolmas sektor on omastehooldajate inimväärse elu eest püüdnud võidelda juba 1992. aastast. See
on 19 aastat. On koolitatud, lohutatud ja arutatud. Ikka isekeskis. Kodanikuühiskond sisulises mõttes
Eestis ju ei toimi, selle sõnaga küll vehitakse, aga ükski riigimees ega -naine ei võta seda tõsiselt. Sel
neljapäeval toimub järjekordne katse – Eestimaa südames Paides tuleb kokku üle-eestiline omastehooldajate foorum. Selle taga on taas mittetulundusühing, ruumi ja «vabariigi orjade» kohalesõidutamise eest aitab tasuda hasartmängumaksu nõukogu.
Ent seekord on plaanis ürituse lõpus võtta vastu memorandum ja saata välja pöördumine riigikogu,
valitsuse ja Eesti avalikkuse poole.
Ja veel. Kui kellegi jaoks jäi selles loos šokke väheks, siis siin on veel üks. Kõneldes psühhiaatriga, kes
on üle kahekümne aasta ravinud peredes hooldatavate üliraskete ja sügavate puuetega laste, nüüd
juba noorte, psühhiaatrilisi probleeme (varem niisuguseid lapsi ju koju ei antudki), lausus ta: «Meile on
tekkinud täiesti uus kontingent psühhiaatriliste muredega patsiente – nende noorte ja laste pereliikmed, eriti emad. Paljudel neist on kogu tervis 40–50-aastaselt nii läbi, et neist on jäänud järele
inimvare. Nad pole enam töövõimelised.»
Ent kuhu on minna töövõimetuks muutunud omastehooldajal? Ikka koju, oma hooldatava juurde. Teda
vabastab tööst vaid surm.
Tahaks teada, kas keegi Eestis on kokku arvutanud, kui palju see kõik meile maksma läheb? Olgu kas
või rahas.
P.S. Kõik artiklis nimetatud isikud ja nende lood on ehtsad (või kuidas selle kohta öeldagi...).
Artikkel ilmus 12.10.2011 ajalehes Postimees
6
INVAPOLIITIKA
PUUETEGA INIMESTE ÕIGUSTE
KONVENTSIOON – PIKK TEE
RAKENDAMISENI
Autor: MONIKA HAUKANÕMM, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee kiitis 2006. a detsembris heaks puuetega inimeste
õiguste konventsiooni (edaspidi konventsioon) sooviga muuta kogu maailmas suhtumist puuetega
inimestesse. Teada on fakt, et puudega inimesed moodustavad maailma kogurahvastikust umbes
10% ehk 650 miljonit ning neist valdav osa elab arenguriikides, kus inimõigused, võrdõiguslikkus ja
põhivabadused ei ole mitte alati iseenesest mõistetavad väärtused. Vähemtähtis ei ole ka asjaolu, et
puuetega inimeste arv suureneb pidevalt ning riigid peavad järjest enam rakendama meetmeid abi
vajavate inimeste toimetuleku toetamiseks.
Konventsioon kui ühiskondlik kokkulepe
Puuetega inimestele vajalike abimeetmete väljatöötamiseks ja pakkumiseks on vaja saavutada ühiskonnas kokkulepe, mis on need põhimõtted ja väärtused, millest lähtutakse ning millega arvestatakse.
Seega saabki konventsiooni vaadata kui ühiskondlikku kokkulepet, kui põhimõtete kogumit. Näiteks
on üheks läbivaks teemaks suhtumise muutmine puuetega inimestesse, mille kohaselt puudega
inimeses ei nähta enam heategevuse „objekti“, kes vajab meditsiinilist abi või ravi ning sotsiaalset kaitset, vaid kui „subjekti“, kellel on õigused, kes on võimeline oma õigusi kasutama ning tegema oma elu
puudutavaid otsuseid vabalt ja informeeritult, osalema aktiivselt ning võrdõiguslikult ühiskonnaelus,
panustades nagu iga teine inimene. See, kuidas ühiskond suhtub puudega inimestesse, näitab selgelt
ühiskonna arengutaset. Kui suhtuda neisse kui ühiskonda kurnavasse inimhulka, rääkides, kui palju raha
eelarvest kulub puudega inimeste pensionitele, toetustele ja teenustele, saab pidada puudeliseks ühiskonda, mitte puudega inimest ennast. Kui puudega inimestele anda võimalus osaleda ühiskonnaelus
aktiivsete liikmetena, kes õpivad, töötavad, kasvatavad lapsi, tegelevad huvialadega, osalevad poliitilises ja kultuurielus, saame juba rääkida tervemast ühiskonnast, mis väärtustab igat liiget, aitab vähendada puudest tulenevaid takistusi ning loob eeldused, et inimene saaks oma tegevusega panustada
ühiskonda. Eesmärk on muuta puudega inimesed tarbijatest, andjateks nagu kõik teised, kuid selleks
on vaja muuta ühiskonna suhtumist puudega inimestesse ning muidugi ka puudega inimeste endi
suhtumist.
Konventsioon kui arengudokument
Võib ju küsida, mis muudab puuetega inimeste õiguste konventsiooni eriliseks, seda enam, et sisuliselt
uut õigust ei looda. Ühelt poolt on tegemist inimõiguste-alase instrumendiga, mis koondab erinevates
rahvusvahelistes dokumentides juba eksisteerivad põhimõtted (nt lapse huvid on alati esikohal, kõik
inimesed on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida, igal inimesel on õigus elule jne).
7
INVAPOLIITIKA
Teisalt on tegemist tulevikku vaatava dokumendiga, mis näitab riikidele kätte suunad, kuhupoole kõiki inimesi kaasav ühiskond areneb ning milliseid samme peab üks riik, mis on konventsiooni ratifitseerinud, ette võtma. Kui Eesti riik ratifitseerib konventsiooni, tuleb järjepidevalt tagada ning kaitsta
kõigi puuetega inimeste inimõigusi ja põhivabadusi ning edendada neid ideaali suunas. Konventsiooni
puhul on tegemist laiaulatuslikku mõju omava rahvusvahelise lepinguga, mis hõlmab puudega isikute
elu sünnist surmani s.t tegemist on laia kohaldamisalaga, mis esitab riikidele suuri väljakutseid.
Kuid mida need suurejoonelised sõnad nagu edendama, kaitsma ja tagama siiski tähendavad igapäevases elus?
Edendamise all mõeldakse, et riik kui tervik võtab endale kohustuse hoiduda ükskõik millise seadusandliku akti vastuvõtmisest või tegelikust igapäevaelu praktikast, mis on vastuolus konventsiooniga,
muutma või tühistama olemasolevaid diskrimineerivaid õigusakte, kombeid, tavasid ja praktikaid. Olukorra muutmise eelduseks on puuetega inimeste aktiivne kaasamine nii seaduste väljatöötamisse kui ka
rakendamisse. Eesmärgi saavutamise eelduseks on kaasamine ja konsulteerimine, kuid seda moel, mil
see ei ole pelgalt tüütu kohustus, mis muudab õigusaktide väljatöötamise protsessi pikaks, keeruliseks
ning kompromissiderohkeks, vaid kui võimalus teha asju kohe algusest peale õigesti. Olgu tegemist riigi
või kohaliku omavalitsuse tasandi õigusaktiga, alati tuleb kaaluda, kuidas see mõjutab puudega inimesi,
kas olemasolev raamistik aitab kaasa võrdsetel alustel osalemisele või pigem loob takistusi.
Kaitsmine tähendab, et kasutusele võetakse kõik meetmed, välistamaks diskrimineerimist puude alusel
ja seda ükskõik kelle poolt, olgu tegemist üksikisiku, organisatsiooni, kohaliku omavalitsuse või eraettevõttega.
Tagamise all tuleb mõista riigi kohustust võtta kasutusele lai valik seadusandlikke, finantsilisi, poliitilisi, administratiivseid, sotsiaalseid, eelarvelisi, hariduslikke ja muid meetmeid, et puudega inimesed
saaksid nautida kõiki inimõigusi teistega võrdsetel alustel. Riik peab soodustama tegevusi, mis aitaksid
kaasa kaupade ja teenuste kättesaadavuse parandamisele, pakkuma informatsiooni moel, mis on kättesaadav puuetega inimestele, luues võimaluse kasutada selleks kas abistavaid tehnoloogiaid või muud
abi, looma tingimused teenuste saamiseks, juurdepääsu ehitistele, koolitama puuetega inimestega
töötavaid spetsialiste jne.
Miks Eesti peaks konventsiooni ratifitseerima?
Eks ikka selleks, et ühiskonnas tekiks ühtne lähenemine puudega inimestele, nende vajadustele ning
ootustele, tekiks arusaamine ja mõistmine.
Konventsioon sõnastab selgelt nn minimaalsed nõuded, millega riik peab arvestama ning kuhupoole
oma arengutes liikuma. Näiteks ehitati veel paarkümmend aastat tagasi hooldekodusid, mis ei võimaldanud vaba liikumist abivahenditega; kus puudusid liftid, kaldteed jne. Puudus arusaamine nüüdseks iseenesest mõistetavast lähenemisest, et erivajaduse või puudega inimene peab saama iseseisvalt
liikuda. Varasemalt ei olnud kehtestatud nõudeid, mis kohustaksid ehitama ligipääsetavaid ja kõigile
kasutatavaid hooneid.
8
INVAPOLIITIKA
Eesti ei ole veel kahjuks jõudnud ratifitseerimiseni. Jääb tunne, et ratifitseerimine on takerdunud rahaliste vahendite ebapiisavuse taha ning taandunud küsimusele, kui palju siis tegelikult riigile kui tervikule
konventsiooni ellurakendamine maksma läheb. Kõlavad väited, et meil ei ole selleks kõigeks raha. Kui
katteallikaid ei leita või riik ei eralda raha, siis me nõus ei ole. Jah, rahalised vahendid on alati piiratud,
kuid küsimus on valikutes ja prioriteetides. Rahaliste vahendite piiratus ei saa olla põhjus konventsiooni
mitteratifitseerimiseks. Meenub näide ühelt kohtumiselt, kus väideti, et ei ole mõtet kaldteed ehitada
või veebi ligipääsetavaks muuta, kuna puuduvad kasutajad. Kasutajad saavad tulla aga ainult siis, kui
on loodud selleks tingimused. Paratamatult tekib küsimus, kelle jaoks on riik – kas inimeste jaoks või
inimesed riigi jaoks. Konventsioonis ei pea nägema kui ohuallikat riigile, kohalikele omavalitsustele ja
eraettevõtetele, mis sunnib vastu tahtmist puuetega inimeste heaks rohkem panustama. Seda tuleb
näha kui võimalust areneda maailmaga ühes suunas ning teha asju oma inimeste heaks kohe algusest
peale õigesti, ilma vajaduseta hakata hiljem juba tehtut ümber tegema, muutma, kohandama või halvimal juhul isegi kasutuks tunnistama.
Keegi ei eeldagi, et allkirja andmise päevast on kogu Eesti puuetega inimeste jaoks ligipääsetav, pensionid ja toetused tõusevad, teenustele ei ole enam järjekordi, inimesed suhtuvad „teistsugustesse“ alati
mõistvalt ning abivalmilt, kogu ühistransport on madalapõhjaline jne. Konventiooni ratifitseerimisega
annab riik selge signaali, et puudega inimesed (Eestis on puudega inimesi ligi 120 tuhat) ja nende perekonnad on olulised ühiskonna liikmed, kelle heaks astutakse samme ning arenetakse igapäevaselt. Ka
puuetega inimeste organisatsioonidel ja igal puudega inimesel lasub kohustus aidata oma tegutsemisega kaasa konventsiooni ellurakendamisele oma pädevuse piires ja parimas usus. Sellele kaasaaitamiseks viiski Eesti Puuetega Inimeste Koda Hasartmängumaksu Nõukogu toetusel kaheksa kuu jooksul läbi põhjaliku konventsioonipõhise koolituse. Seal osales 26 huvilist erinevatest puuetega inimeste
organisatsioonidest üle Eesti, kes nüüd saavad oma teadmisi omakorda edasi viia ning rakendada. Iga
väike samm viib eesmärgile lähemale.
Tallinna Puuetega
Inimeste Koja infolist
· Soovid olla kursis puuetega inimeste valdkonnas toimuvaga?
· Soovid õigeaegselt olla teavitatud Tallinna Puuetega Inimeste Koja ettevõtmistest?
· Soovid saada infot puuetega inimestele suunatud üritustest, seadusandluse muudatustest,
uutest teenustest ja toetustest?
Kui jah, siis saada oma soov liitumaks TPIK infolistiga e-posti aadressile:
[email protected]
9
INVAPOLIITIKA
PUUETEGA INIMESTE TOIMETULEK
SÕLTUB USALDUSE MÄÄRAST
Autor: KERTI KOLLOM-SEIDELBERG, Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduse magister
Puuetega inimeste kodanikeühendustel on olnud minu elus oluline roll – esimene kokkupuude
nendega toimus seoses vabatahtlikutööga, kui olin ametis Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Pirita linnaosa
konsultandina. Tallinna Puuetega Inimeste Kojas tegevjuhina töötades olin üks puuetega inimeste
hoolekandeteenuste käivitajatest. Käesoleval hetkel töötan avalikus teenistuses ning hindan kõrgelt
puuetega inimeste ühenduste asendamatut mõju ja rolle, milleks on esmatasandi nõustamine, esmase
puudespetsiifilise toe pakkumine, info jagamine, inimese eneseusu kasvatamine, eneseteostuse pakkumine, ühiskonna harimine jms. Vajadus spetsiifiliste teadmiste ning sarnaste muredega inimeste omavahelise toetussüsteemi järele on suur.
Mõistan, et ühingu tegevuse efektiivsus tugineb eelkõige liikmetevahelisele usaldusele. Ühingu juhi
ülesandeks on kõigi liikmete erisuste mõistmine ja nendega „hakkamasaamine“. Lugejad nõustuvad kindlasti minu väitega, et puuetega inimeste toimetulek ning elukvaliteet sõltub olulisel määral
sellest, millised on puuetega inimeste ühenduste sisemised ressursid: kui palju on võrgustikes osalevaid
inimesi ja milline on võrgustike liikmete omavaheliste suhete kvaliteet; kas puudega inimesi ümbritseb
piisav hulk inimesi, kellelt on vajadusel võimalik saada kõrvalabi ning inimlikku mõistmist.
Puuetega inimeste õiguste konventsiooniga sätestatakse puuetega inimeste õigused iseseisvale elule ja
kogukonda kaasamisele. See tähendab puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid valikuid. Riik ja kohalikud omavalitsused peavad soodustama kogukondadesse
kaasamist ja selles osalemist.
Uurimus puuetega inimeste ühenduste liikmete sotsiaalsest kapitalist
2011. a mai lõpus kaitsesin Tallinna Ülikoolis magistritöö pealkirjaga „Puuetega inimeste ühenduste
liikmete sotsiaalne kapital Tallinna Puuetega Inimeste Koja näitel“. Uurimuse eesmärgiks oli tuua välja
seosed puuetega inimeste ühenduste sotsiaalse kapitali ja nendega rahulolu vahel.
Sotsiaalse kapitali üks tuntumaid uurijaid R. D. Putnami arvates moodustavad sotsiaalse kapitali
sotsiaalsed võrgustikud ja vastastikused käitumisnormid ning käitumisnormidest tulenev usaldus.
Sotsiaalseks kapitaliks on inimese suhted perekonna, sugulaste, sõprade ja kodanikeühendustega ning
kuulumine neisse (Putnam 1996: 2000). Putnami väitel läheb hästi eelkõige neil inimestel, kellel on
tugevad sotsiaalsed võrgustikud.
Kokku anketeeriti 100 puudega inimest, kes kuulusid Põhja-Eesti Pimedate Ühingusse (PPÜ), Tallinna
ja Harjumaa Kurtide Ühingusse (THKÜ) ning Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingusse (TLIÜ).
Ankeetküsitlus viidi läbi 2010. aasta märtsi- ja aprillikuus. Respondentide hulgas oli 52% mehi ning 48%
naisi. Vastanutest 82% olid tööealised puudega inimesed ja 12% pensioniealised, kelle keskmine vanus oli
45,4 aastat. Ühingute lõikes oli kõige rohkem kõrg-, kutse- või keskharidusega inimesi liikumispuudega
10
INVAPOLIITIKA
inimeste hulgas (84,1% vastanuist), neile järgnesid nägemispuudega vastajad (57,1 %) ja kuulmispuudega inimesed (26%).
Kõige sagedamini hinnati oma majanduslikku toimetulekut keskmiseks, suurepäraselt hindas end
toimetulevaks 3% vastanuist. Majanduslikult kõige toimetulevamateks hindasid end liikumispuudega
inimesed, neile järgnesid pimedate ühingu vastajad. Kuulmispuudega inimeste antud hinnangud olid
selles küsimuses madalaimad.
Peaaegu kolmandik vastanuist elas kolmeliikmelises, üle poole 2–3-liikmelises ja 15% neljaliikmelises
perekonnas. (Puudega pereliikmeid oli 44%-l vastanuist.) 18% elas üheliikmelises perekonnas. Sellest
tulenevalt võib arvata, et puuetega inimeste ühingutel on oluline roll üksielavatele inimestele igapäevaste suhete pakkumisel.
Uurimustulemuste põhjal selgus, et sotsiaalsete suhete hulk ja kvaliteet mõjutavad oluliselt puuetega
inimeste toimetulekut. Nad peavad väga oluliseks ka ühingusse kuulumist ja ühingusse kuulumise
kaudu toetuse saamist. Üldiselt on puuetega inimeste ühingute liikmed oma ühingu juhtimise ja
juhtidega rahul. Ühingute lõikes oli rahulolu kõige kõrgem TLIÜ-s (63%) ja kõige madalam PPÜ-s (27%).
Rahulolu ühingu sisekliimaga oli kõige kõrgem TLIÜ s (79%), järgnesid THKÜ (61%) ja PPÜ (37%). Kõige
enam ollakse rahul ühingute korraldatavate üritustega.
Ühingute liikmete hinnangud sotsiaalsele kapitalile
32% vastanuist tunnetasid, et neil on „palju” või “keskmisest rohkem“ pereliikmeid. Kõige enam
tunnetasid pereliikmete olemasolu ja hindasid nende tähtsust THKÜ-sse kuulunud vastajad (45%)
(TLIÜ-s olid vastavad näitajad 28% ja PPÜ-s 18%).
Ühingute võrdluses olid kõige tihedamad kontaktid oma sotsiaalsete võrgustikega kuulmispuudega
inimestel, kes tundsid pereliikmete ja sõprade igapäevast toetust kõige tugevamalt ning pidasid
tihedalt kontakti ka vanade klassikaaslastega. Seda saab selgitada ainult ühe asjaoluga – keelekeskkond
dikteerib olulisel määral suhtlusringkonna.
Ühingutesse kuulumise kõige olulisemate põhjustena toodi välja võimalus saada vajalikku informatsiooni, toetust samasuguste muredega inimestelt ja võimalust ka ise teistele toetust jagada, lisaks
pakub ühing võimalusi suhtlemiseks ning eneseteostuseks.
Tulemustest ilmnes, et mida suurem on ühingute liikmete sotsiaalne kapital – igapäevaste kontaktide
olemasolu, usalduse kõrge määr ümbritsevate suhtes, võrgustikult toetuse saamise võimalused –, seda
enam oskavad nende ühingute juhid arvestada ühingute liikmete huvidega.
Ettepanekud
Lähtuvalt uurimustulemustest tekkis ka kaks ettepanekut kohalikule omavalitsusele:
1. Kohalikud omavalitsused peaksid eelisjärjekorras arendama selliseid puudega inimestele
suunatud teenuseid, mis suurendavad viimaste kontakte oma pereliikmete, naabrite ja ümbritseva
kogukonnaga (suuremad võimalused kodust väljumiseks jne).
2. Oluline on sotsiaaltöötajate ning teiste avaliku teenistuse töötajate teadlikkuse tõstmine. Eelkõige
puudutab see sildade loomise vajadust puuetega inimeste ja nende ühingute ning ülejäänud
ühiskonna vahel.
11
PUUDEGA LAPS JA PERE
PUUDEGA LASTE VANEMATE
TOIMETULEKUSTRATEEGIAD
PÄEVAKESKUSE KÄO NÄITEL
Autor: ANNA ZOLIN, Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduse magister
Puudega inimesi on ajaloo jooksul kardetud, valesti mõistetud ja haletsetud. Paljud tõrjuti isegi oma
kogukonnast välja. Nende hooldamiseks ehitati haiglaid, varjupaiku ning muid hoolekandeasutusi.
Seeläbi eraldati nad oma perekonnast ja sõpradest.
Kahjuks saadeti ka paljud puudega lapsed vastavatesse asutusse. Nende vanemad uskusid, et sellistes
kohtades hoolitsetakse nende eest kõige paremini. Vanematel oli raske oma lastega sidet pidada ning
neid vaatamas käia; kadus side vanemate ja laste vahel. Praeguseks on aeg muutunud ning erinevalt minevikust soositakse puudega lapse hooldamist kodus – lapsed kuuluvad perekonna juurde. Ka
puudega laste elukvaliteedile on hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Hoolekande- ning haridusasutustes töötavatel inimestel on rohkem teadmisi ja kogemusi, milliseid tulemusi annab puudega laste
elukvaliteedi ning tegutsemisvõime parandamine.
Puudega lapse sünd mõjutab perekondi erinevalt – pereliikmete reaktsioonid on isesugused. Iga lapsevanem reageerib puudega lapse sünnile või puude avastamisele vastavalt oma oskustele, võimetele,
teadmistele – nii nagu tema oskab. Puudega lapse tulevik sõltub aga suuresti just tema vanemate teadlikkusest ja kohanemisvõimest.
Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli selgitada ning kirjeldada raske või sügava vaimupuudega ning liitpuudega laste vanemate toimetulekustrateegiaid. Uurimuse teostamiseks kasutasin teemaintervjuud,
mis rõhutab indiviidide isiklike kogemuste tähenduslikkust. Seega võib antud uurimust pidada kogemuspõhiseks uuringuks, kus tuuakse esile puudega laste vanemate kirjeldusi kogemustest, tunnetest,
soovidest ning vajadustest. Valimi moodustasid lapsevanemad, kes kasvatavad kodus raske või sügava
vaimu- või liitpuudega last ning kasutavad Päevakeskuse Käo päevahoiuteenust.
Käesoleva uurimistöö teoreetiliseks aluseks on Ferguson&Fergusoni käsitlus perekonna funktsioonide
muutumisest seoses puudelapse sünniga ning Lazaruse toimetulekustrateegiate teooria.
Ferguson&Fergusoni mudeli alusel on puudega lapse sünd perekonnale ootamatu ja šokeeriv sündmus.
See mõjutab oluliselt ka perekonna senist elukorraldust – karjäärivalikut, majanduslikku olukorda ja
puhkevõimalusi ehk lapse erivajaduste tõttu võib tema eest hoolitsemine võtta suurema osa ajast, mis
seni kuulus töötamisele, hobidele ning suhetele.
Lazaruse toimetulekustrateegiate teooria eristab kahte toimetulekustrateegiate suunda: probleemile
suunatud toimetulekustrateegiat ja emotsioonile suunatud toimetulekustrateegiat. Probleemile
12
PUUDEGA LAPS JA PERE
suunanatud toimetulekustrateegia seisneb jõupingutustes muuta tegelikku olukorda, muutes kas
oma käitumist või astudes samme, muutmaks keskkonda. Emotsioonile suunatud toimetulekustrateegia seisneb aga kognitiivsetes, psüühilistes ja käitumuslikes jõupingutustes reguleerida negatiivset
emotsionaalset seisundit, et kohaneda olukorraga.
Uurimistulemused
• Lapse puudest teadasaamine oli kõikidele lapsevanematele hingeliseks traumaks. Keegi neist ei olnud
ette valmistatud selliseks olukorraks, kus nad pidid endale teadvustama, et laps on puudega, et tal on
erivajadusi.
„(.) Kurb oli. Kurb, jah. Ja siis oli see tunne, et (.) vihane, ja miks mina, ja mis ma teinud olen, ja siis olid meditsiinitöötajad kõik süüdi. (.). Paha tunne oli.“
„Ma mäletan ainult seda, et kui ma ise sain aru, noh, täielik hüsteeria. Et nutsin ja, noh, ikka hüsteeria, ma
ütleksin.“
• Puudega lapse hooldamine on suuremal määral mõjutanud kõikide osalenud lapsevanemate puhkeajavõimalusi ning vaba aega. Vanemad on sunnitud kasutama oma vaba aega kas eraldi või planeerima
väga varakult oma puhkeaja võimalusi.
„Kui mõni üritus peaks kauem kestma, siis saame käia abikaasaga kordamööda – üks on lastega kodus. See
on tegelikult väga suur probleem ja stressi allikas.“
„Me küll majandame selles suhtes, et, ma arvan, et meil mõlemal on piisavalt vaba aega, aga meil ei ole seda
koos.“
• Uuringus osalenud lapsevanemate tööelu on puudega lapse hooldamine mõjutanud, kuid nad on
kasutanud kiiresti uusi toimetulekustrateegiaid, et tööga toime tulla, sest see tagab sissetuleku. Enamus intervjueeritud lapsevanemaid käib täiskohaga tööl, kaks vanemat on vahetanud oma eriala. Eriala
vahetus on seotud puudelapse sünniga perre, lapse kasvatamise ja arendamisega.
„Siis ma tulin töölt ära ja läksin kooli. Ma arvan, et ma valisin sotsiaaltöötaja eriala… Siis ma mõtlesingi, et
ma olen, et ma kogu aeg alguses virisesin ja olin pahane nende meditsiinitöötajate peale, et mis ma virisen,
äkki ma saan ise midagi ka teha.“
• Puudelapse sünni järel oleks enamik lapsevanemaid vajanud rohkem psühholoogilist abi ning informatsiooni erinevate toetuste ja teenuste kohta.
„Aga selles mõttes ma olin nagu teiselt poolt nagu teadmatuses, see meditsiin on selline, et me peame seda
tegema ja me teeme, ja keegi midagi ei seleta sulle, et miks te seda teete.“
• Uurimuses osalenud lapsevanemad tunnistavad, et vajavad jätkuvalt informatsiooni teenuste ja toetuste kohta, olulised on ka rahalised toetused, kuna raske või sügava vaimu- ja liitpuudega lapse hooldamine on majanduslikult kulukas.
„Rohkem informatsiooni, ma arvan. Vot ongi see, et keegi nagu räägiks sulle lahti, et mis siis tegelikult toimub, et mitte nii, et, ah, nüüd tal on see-see ja me teeme nüüd seda-seda ja nüüd ongi nii ja ongi kõik, et nagu
seletaks lahti just.“
13
PUUDEGA LAPS JA PERE
„Kedagi, kes teeks selgeks võimlaused, rahalised teotused, lasteaiad, koolid, teraapiad, lapsehoidjad.“
„See abi on niivõrd lai – abi on ju ka see, kui sulle seletatakse, räägitakse lahti meditsiinilises mõttes need
tagamaad, need diagnoosid ja mis see endaga kaasa toob, mida kõike peab tegema.“
• Puudega laste vanematel on olemas täiesti reaalne nägemus oma lapse tulevikust. Osal neist on plaanis
edaspidi suunata puudelaps erihoolekandeasutusse, kuid vanematel on sellega seoses ka hirme.
„Üks selline hooldekodu, kus nagu tõeliselt hoolitakse nendest lastest või. /…/ Noh, mõnes kohas on see
sihuke hoolimise õhkkond ja teises kohas ei ole, et tahaks selline ideaalis, selline õhkkond nagu kodus. Ja,
noh, põhimõtteliselt, kui ta jääks koju, eks ju, siis oleksime ilmselt kahekesi pidevalt kodus, sest mingist hetkest pole võimalik enam tööl käia siis. /…/.“
• Peamine abi uue olukorraga toimetulekuks tuleb puudega laste vanemate lähivõrgustikult ning
sotsiaalhoolekandesüsteemilt.
„Noh, ma arvan, et see sugulane, kes aitas mind, see oli mul väga tõsiseks abiks, tänu temale ma olen sealt
V-st välja rabeleda jõudnud, et vähemalt ma ei jäänud sinna kuskile elama niimoodi, et kus-ma-ikka-lähenja-mis-ma-saan-suhtumisega, et ei jäänud kuhugi ammu lagunenud perekonda istuma.“
„Väga tore puuetega laste sotsiaaltöötaja, kes on isegi mulle paar korda meenutanud, et aga sul on see õigus
ja kas sa seda kasutad, et mingid muutused on, võrreldes sellega, mis oli siis, kui Kalev oli aastane.“
„Väga head pereliikmed. Siis sõbrad, siis, noh, see, et ma saan käia tööl, ma arvan, et see on ka väga oluline.
Ma arvan, et see on väga oluline, sellepärast, et nii raske puudega lapse kõrvalt käia täiskohaga tööl on luksus.“
Uurimistulemuste põhjal võib järeldada, et enamik intervjueeritud lapsevanemaid kasutab probleemile
suunatud toimetulekustrateegiat. Antud toimimisviis on lapsevanemate ratsionaalne valik, kus pere
igapäevaselt küll toimib, aga oma tunnete arvelt. Lapsevanemad on vajadusel loobunud oma heaolust,
näiteks koos aja veetmise võimalustest, et muutunud peresituatsiooniga kohaneda ja igapäevaeluga
toime tulla.
Infoteatmik
„Abiks puudega inimesele“
Ülevaatlik info nii riiklikest kui ka Tallinna linna poolt pakutavatest puuetega inimestele suunatud
teenustest ja toetustest. Lisaks leiab teavet Tallinna Puuetega Inimeste Koja ja tema 22 liikmesorganisatsiooni kohta, mis aitab saavutada kontakti inimestel, kes soovi vad liituda puuetega inimeste ühingutega.
Infomaterjal annab kompaktse ülevaate erinevatest teenustest ja toetustest, mida puudega inimestel
on võimalik taotleda.
Infoteatmik on kättesaadav nii eesti kui vene keeles.
Lae alla ja loe: http://www.tallinnakoda.ee
14
KOGEMUS
KIVID JA KÄNNUD
NÄGEMISPUUDEGA
LAPSEVANEMATE TEEL
Autor: MARI KODRES
„Elu on nii kiire ja muutusterikas olnud, et pole õieti jõunud rase ollagi,“ ütleb mulle viimaseid nädalaid
õnnistatud olekus Julia Kabanova, ümmargune nagu sügisene kuldne kõrvits, ja vähemalt sama särava
olekuga. Julia on just oma juhtkoer Eksuga – kes, nagu enamus juhtkoertest, kuulub labradoride sekka
- astunud bussilt maha ühes kesklinna peatuses, kus kohtume. Liigume edasi lähedal asuvasse kohvikrestorani. „Ma olen siin varem kokteile joomas käinud küll,“ ütleb ta möödaminnes. Seda, et Julia on
peaaegu täiesti pime, on tema sundimatut olekut jälgides kerge unustada.
15
KOGEMUS
Mida rohkem temaga suhelda, seda vähem imekspandav tundub esialgne vägitükina tundunud tõik, et
see peaaegu täielikult pime tütarlaps, kelle silmadel on glaukoomi tõttu vaid vähene valgustundlikkus
säilinud, on Tallinna Ülikooli magistriõppe üliõpilane, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige, ühe
ligi 4-aastase poisi ema ja viimase vindi peal rase, kes liikleb vapralt koos oma juhtkoeraga mööda
sombust Tallinnat.
Uurin alustuseks, kuidas juhtkoertega toidukohtades käimisse suhtutakse ja saan vastuseks, et erinevalt
aastatetagusest ajast sellega reeglina enam mingit muret ei ole. „Kuigi alles eelmisel aastal üritas mind
ühe poe turvamees kauplusest lahkuma sundida, on selline suhtumine praegu siiski erandiks. Pealegi
tuli hiljem kaupluse juhataja, hurjutas turvameest ja palus veel omalt poolt eraldi vabandust. Inimesed
on teadlikumad, sõbralikumad,“ räägib ta.
Millest aga Julial praegu argitasandil – eriti väikse lapse kõrvalt, kellele peagi ka perelisa oodata –
puudus on? Probleemiks pole mitte inimeste heatahtlikkuse vähesus ega liikumisvõimalused linnas,
puudus on konkreetsest abist, millele saaks igal ajal loota. „Mul on tegelikult väga hea ja usaldusväärne
isiklik abistaja, keda võin kasutada lubatud maksimaalsed 60 tundi kuus. Ta on meid väga palju aidanud,
aga teades, kui väikest tasu ta selle eest saab, on teda vahel lausa piinlik välja kutsuda,“ räägib Julia.
„Tasu üksi ei ole muidugi motiveeriv, aga annab siiski märku, et sind väärtustatakse. Olude sunnil teevad
paljud inimesed isikliku abistaja tööd muude tööotsade kõrvalt, see jälle tähendab omakorda, et nad ei
ole alati vajadusel kättesaadavad. Selline nõiaring,“ selgitab ta.
Kõige rohkem abi oleks vaja käikudel, mida ei saa ette planeerida ning kus tee pole tuttav. Lapsed on
nakkushaiguste ligitõmbamises maailmameistrid ja see tähendab, et sageli võib tekkida ootamatu
vajadus minna arsti juurde. Julia toob veel ühe lihtsa argise näite: „Mul on varem olnud raskusi rohtude
doseerimisega – näiteks on vaja anda täpselt 15 tilka köharohtu. Mõõtsin küll lusikaga, aga see pole
siiski täpne. Kui laps end kogemata vigastab, on samuti sellise abiga kitsas käes – ma ei pruugi olla
üksinda võimeline olukorda lahendama,“ märgib Julia. Mõningaid protseduure on tal siiski kergem teha –
lapse kraadmisega saab ta näiteks tänu kõnelevale kraadiklaasile ise hakkama.
Julia sõnastab ka probleemi, millega ta isiklikult last kasvatades kõige teravamalt on kokku puutunud:
puuetega lastele on Eesti riigis ja omavalitsustes tagatud arvestatav hulk teenuseid, seevastu puuetega
vanema(te) lapsed on jäetud justkui vaakumisse. Elu ise tuletab seda pidevalt meelde. Näiteks sai Julia
laps sellise lasteaiakoha, millest Julia oli ammu unistanud – Montessori metoodikat kasutavasse Pelguranna lasteaeda. Kuna Julia ning tema perekonna elukohaks on Õismäe, kerkis esimese probleemina
üles logistika. Lapse lasteaiateest sai peaaegu et ristikäik – Julial õnnestus oma lapsele kokku leppida
koht bussis, mis hommikuti transpordib linnas ringi puuetega lapsi. Ootamatult selgus aga, et lasteaial puudub võimalus saata kedagi lapsele vastu, kuigi distants bussiukse ning lasteaia vahel on vaid
loetud paarkümmend meetrit – lasteaiakasvatajad ei tohi ju rühma juurest lahkuda. Kuna ka bussijuhil
pole luba ega võimalust roolist lahkuda, et laps lasteaiuksest sisse aidata, tekkiski nokk-kinni-saba-lahti
situatsioon, kus, hoolimata kohast soovitud lasteaias, osutus sinna ja tagasi liikumine liiga keeruliseks.
Julia kaasas olukorra lahendamisse ka lastekaitse ning püüdis leida vabatahtlikku, kes pojale igal
hommikul vastu läheks, kuid tulemusteta.
16
KOGEMUS
Nüüd käib Julia poeg lasteaias Õismäel, kodust jalutuskäigu kaugusel. „Olen ka selle lasteaiaga väga
rahul, kuid kripeldama jäi olukord siiski,“ sõnab ta. Julia pakub veel välja, et kohalik omavalitsus võiks läbi
mõelda süsteemi, kuidas erivajadusega lapsevanemad saaksid järjekorraväliselt või vähemalt soodustingimustel soovitud lasteaiakoha. „Nii muutuks elu palju lihtsamaks,“ on ta veendunud. Olude sunnil
on ka Julia abikaasa (kes on nägija) kodus vaid üksikutel päevadel paari nädala jooksul – majanduskriisi
madalseisu ajal koondatud mees oli sunnitud vastu võtma töö, mis toob küll leiva lauale ja maksab
kommunaalarved ka saabuva külma talve ajal, kuid see-eest on sunnitud perest eemal viibima. „Olukord
ei oleks tegelikult üldse nii nutune, kui abikaasal oleks võimalik rohkem kodus olla. Muidugi on see
meie valik, et ta siiski otsustas sellistel tingimustel töötada, aga pikaajalisem töötus oleks mõjunud nii
majanduslikult kui ka emotsionaalselt rusuvalt,“ räägib Julia avameelselt ja lisab, et on üritanud juba
mitu kuud pere ühetoalist Õismäe korterit müüa, et uue lapse saabudes oleks ruumi rohkem. Korterimüügi raha eest ostetaks uuele ilmakodanikule esmalt vanker, mis tänaseks on veel materialiseerumata
unistus, sest seda peab olema mugav käsitseda ka pimedal noorel emal.
„Ma olen alati harjunud olema iseseisev ja optimistlik, seda juba lapsepõlvest peale,“ sõnab ta. Uurin
siiski, kas teise lapse tulekuga pole mingeid hirme seotud. „Muidugi on, seda ma ei eita. Annan endale
aru, et lapsevankri, vanema poja ja juhtkoeraga ringiliikumine on võimatu juba puhtalt sel põhjusel, et
mul on ainult kaks kätt. Suuremaid väljakutseid väikese lapsega liikudes on siiski üle sõidutee minemine –
ma ei kanna isegi talvel mütsi ega kapuutsi, et autode häält paremini kuulda. Laps on meil temperamentne ja elav, võib end vabalt midagi huvitavat märgates või jonnitujus käest lahti rebida,“ selgitab ta.
Ometi on Julia veendunud, et rõõmud kaaluvad rasked väljakutsed üles. Näiteks on ta alati tahtnud
kahte väikese vanusevahega last, et neil oleks ühine lapsepõlv ning mänguvõimalus. Julial endal on viis
aastat noorem õde, kellega samuti koos palju ette võeti. „Ma ei saanud ise väga pikalt üldse aru, et olen
kuidagi teistmoodi – mängisin koos teiste laste ja väikse õega tavalisi mänge, kihutasime jalgratastel ja
turnisime katustel,“ meenutab ta.
Praeguse pingelise aja kohta ütleb Julia, et see on lihtsalt elu. „Kui sa oled selle sees, siis ei saagi hästi aru,
kui raske või kerge on. Tuleb lihtsalt edasi minna!“.
Julia astub sirge seljaga oma Eksu juhtimisel kohvikust välja. Tal on veel linnast tegemist.
17
ENESEABI
AHASTUSEST
LOOTUSESSE
Autor: HEINO NURK, hingehoidja
Lähedase inimese haigus või puue muudab kogu pere elu. Muutused võivad ilmneda aeglaselt ja tasahilju või tabada kõiki osalisi nagu välk selgest taevast – ühtäkki on saanud minevikuks palju tegusaid
aastaid. Lisaks toimunud muutustega kohanemisele ja vajaliku abi leidmisele tuleb väga palju elus
ümber mõelda ja sootuks teisiti mõtestada. Olukorda võib võrrelda kahe inimese sattumisega suurelt
reisilaevalt üksikule saarele. Üks on saanud laevahukus tõsiselt viga ja vajab teise abi. Alles äsja oldi
suure hulga inimeste seltsis, liikumas kindla sihtpunkti suunas. Seal oli palju erinevaid tegevusi, päevad
olid sisustatud mitmesuguste tööde ja meelelahutustega. Vahel oli ehk isegi väsitavalt palju suhtlemist
nii tuttavate kui ka võõraste inimestega. Nüüd aga ollakse kahekesi inimtühjal maalapil keset ääretut
ookeani. Territoorium on võõras ja olukord senitundmatu, vahendid toimetulekuks äärmiselt piiratud.
Hinges on segadus, sest tundub, et torm, mis laeva põhja viis, on hakanud nüüd möllama iseenda sees.
Tunded loksuvad lainetena tänulikkusest ellu jäämise üle kuni abituse ja vihani, mida toidavad eraldatus
muust maailmast, väljapääsmatuna tunduv olukord ja hirm tuleviku ees. Kõik see pingestab ja häirib ka
omavahelisi suhteid. Varem olid suhte mõlemad osapooled võrdsed ja vabad tegema otsuseid vastavalt
oma eesmärkidele ja eelistustele, nüüd on nad äkki teineteisest täielikult sõltuvad. Ühe abitus määrab
ka teise võimalused ja nõuab tema lakkamatut ennastsalgavat tegutsemist.
Kui tugevam pool ehk aitaja enam ei jõua, võib tal olla väga raske seda endale ja teistele tunnistada.
Ta arvab, et peab olema kogu aeg rõõmus, töökas ja mõistev. Samas tunneb ta end tegelikult väsinu ja
abituna. Ta eeldab, et peab kogu aeg jõudma teha kõike vajalikku ega tohi kunagi kurta. Ta veenab end,
et tuleb olla rahul, sest olukord võiks ju olla veelgi hullem. Tal on oma tunnete pärast häbi. Ta süüdistab
ennast selles, et on pettunud, kui ükski päev ei too kaasa midagi uut; hirmu pärast, et tema oma elu jääb
elamata; kahetsuse pärast, et ta ei suuda jääda rahulikuks, vaid vihastab, kui inimene, kellelt ta ootas
tuge, ilmutab äärmist mõistmatust või osavõtmatust. Ta ei julge tunnistada, et ta ei jõua. Kuna ta ei tunnista oma väsimust, ei saa ta ka puhata. Kuna ta ei tegele oma tunnetega, ei suuda ta võtta ka vastutust
nende eest ja süüdistab teisi. Oma tundeid tõrjudes ei pääse ta nende küüsist. Vastupidi, need hakkavad
teda valitsema ja tema elu muserdama. Püüdes vältida oma tundeid, annab ta neile täieliku võimu enda
üle.
18
ENESEABI
Toimetulemiseks ja edasiminekuks on vaja kõigepealt saada teadlikuks oma tunnetest. Tunded on elu.
Kõik tunded on lubatud ja õiged. Tunnete teadvustamine ja aktsepeteerimine on otsekui pilk peeglisse.
See annab võimaluse tõdeda: mulle tundub nii, see on tõesti nii. Oma tunnete teadvustamiseks on vaja
luba, mida keegi teine ei anna. Selle peab võtma igaüks endale ise. Oodates, et teised tulevad pakkuma
võimalust olla terviklik inimene kõigi oma tunnete, vajaduste ja omadustega, võib jäädagi ootama.
Aitaja hinges tekkiv vääritusetunne peab asenduma esmalt eneseväärikusega – igal inimesel on
õigus olla tema ise. Ei ole tundeid, mis võtaksid ära selle õiguse. Samuti nagu pole olemas saavutusi,
mis annaksid inimesele õiguse iseendaks olemisele. See õigus on kõigil ühtviisi ilma ühegi saavutuseta.
Seepärast võib ka aitaja elada koos kõigi oma tunnetega ja loota, et elu kannab edasi. Lootus jääb ka siis,
kui ta kogeb, et tema pingutused ei anna soovitud tulemusi, tema pühendumist ei hinnata, tema tööle
ei järgne tänu. Lootmast lakata ei tasu ka, avastades endas tundeid, mille ilmnemist ei osatud ennustada
ja millest vabanemist ei suudeta kiirendada.
Lootus, mis meid kannab, innustab ja elustab, ei vaja õigustust ega põhjust. Lootus on ise põhjus ning
õigustus meie elule ja tegutsemisele. Mis on lootus ja kuidas see avaldub teise inimese aitamises? Lootus on inimese elu juhtiv ja kaitsev jõud. Kaua kestnud lootusetus ohustab kogu inimese tervist ja heaolu. Lootus on seotud inimese vajaduste rahuldamisega, toimetuleku toetamisega ja heaolu tagamisega. Lootusest saab väe inimese olemuse ja tema elu pidamine aitamise lähtepunktiks, tema heaolu ja
tervise eest hoolitsemine ning kannatuse ja vaeva leevendamine. Inimese elus vahelduvad lootuse ja
lootusetuse seisundid. Lootuse üks oluline omadus on määratlematus. See on avatud olemine tuleviku
ootamatutele ja aimamatutele kujundajatele. Lootus on usaldav suhtumine tulevikku.
Lootus avaldub kõige selgemalt inimeste ühtsuses. Teise inimesega tõelise ühtsuse avastamine avab
inimese elus lootuse mõõtme. Tõeline ühtsus rajaneb armastusel, mis omakorda on inimeseks olemise
alus. Lootuse allikas ei ole inimene ise, see on alati väljaspool inimest. Lootuse algallikas on Jumal.
Inimese lootus on dünaamiline meeleseisund, milles inimene vaatab tulevikku avatult ja julgelt. Lootust
ei või samastada optimismiga, nagu seda väga sageli ekslikult tehakse. Mõtlemine sellest, et lõpuks
läheb kõik paremuse poole, ei ole lootus. Teise inimese aitamist ei saa üles ehitada optimismile olukorra
paranemise suhtes. See tuleb rajada usule, et elu meid siiski kannab ja vaatamata kõigele suudame
ühel või teisel viisil eluga hakkama saada. Lootuse vastandiks on lootusetus, mis väljendub võimatuse
tundes, kui inimene ei talu oma elu ja apaatiat. Kui inimene näeb vaid piiratult või ei näe üldse erinevaid
valikuvõimalusi või oma valikuid ning ei suuda iseseisvalt juhtida oma elujõudu.
Kaotusi üle elanud inimesel on palju valusaid kogemusi, mistõttu tunneb ta ennast äärmiselt üksildasena. Kas kannatus on tunne või kogemus? Või on see midagi muud, mille jaoks polegi paremat sõna?
Kes võib öelda, et keegi kannatab? Igal juhul on kannataja osas väga halb olla. Kannatust ei ole alati
võimalik kõrvaldada, kuid võimalik on siiski kaastunne. Kas kaastunne tähendab ka üheskoos kannatamist? Kahtlemata tähendab kaastunne mingil määral ka kaasa elamist ja see võib tekitada kannatust
ka kaasatundjale. Ta peab meeles pidama, et teise inimese elust osavõtmine tähendab riske, kuid aitamine eeldab ka julgust oma tundeid tunnistada ja neid mitte tõrjuda.
19
ENESEABI
Suhe aitajaga on eluliselt tähtis igale abi vajavale inimesele. Aitamise võtmeküsimus on selles, kuidas
aitaja selles olukorras suudab edasi anda oma mõistmist ning kaasatundmist kannatuse kogemuse
osas. Ainult heade mälestuste jagamine süvendab kannatava inimese üksildusetunnet. Vahel elustab lootust aga seegi, kui aidata teisel inimesel leppida olukorraga, mida pole enam võimalik muuta.
Leppimine annab uuesti algamise võimaluse. Inimene otsib vastust küsimusele, kuidas leppida tõsiasjadega, mille suhtes tal on vastakad tunded. Kuidas jõuda tegelikkust aktsepteerivasse suhtesse oma
kehalise olukorra, väljanägemise, iseloomu, mõistuse seisundi, tunnete, suhete, käitumise ja teiste oma elu
osadega? Kuidas võtta omaks elu praegune tegelikkus? Leppimine ei toimu üleöö, selle teostumisel on
ajaline mõõde. See on protsess, elus jätkuv sündmus, millesse kuuluvad olukorra märkamine ja tunnistamine, usk andeksandmisse ning uuesti algamisse, olukorra hindamine elu terviku seisikohast ja suuna
võtmine tuleviku poole. Leppimise toimumise, eriti selle algamise eelduseks on usalduslik suhe teise
inimesega, tänu millele vabaneb varem meelehärmi kütkes olnud elujõud.
Ükski suhe pole ainult ühesuunaline. Kõigest, mida me teeme teistele, saame osa endale. Nii tuleb meile
tagasi ka palju sellest, millega suudame kellegi üksindust leevendada ja lootust äratada. Aitaja enda
lootus on aitamissuhte vältimatu eeldus. Lootus on inimese loova jõu allikas. See on olukord, milles
aitaja elab tõelises suhtes aidatavaga. Lootuses tegutsev aitaja suudab vastu võtta ka katsumused, mis
on palju enam kui vaid olukorraga leppimine. Lootus on inimeste ühtsus, mis annab võimaluse millegi
täiesti uue sündimiseks nendevahelises suhtes.
Kasutatud kirjandus
Aalto, K jt. 1997. Sielunhoidon käsikirja. Helisinki: Kirjapaja.
Isola, A. & Kylma, K. 1999. Miten Suomi hoitaa vanhuksensa. Sielunhoidon Aikakauskirja 11.
Mattila, K-P. 2008. Arvostava kohtaamnen. Arjessa, auttamistyössä ja työyhteisössä. Helsinki: PS-Kustannus.
Otsid oma ürituse läbiviimiseks ruume?
Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses on võimalik rentida saali koolituste,
seminaride, loengute, konverentside, vastuvõttude, kontserdite, jne läbiviimiseks.
Asume Kristiine Kaubanduskeskuse vahetus läheduses, kuhu on hea
ligipääsetavus ühistranspordiga ning tasuta parkimisvõimalused.
Saali suurus on 150 m2, kuhu mahub kuni 120 inimest.
Saalis on olemas ürituste läbiviimiseks vajalik audio- ja videotehnika.
Lisainfo saamiseks võta ühendust e-posti teel: [email protected] või tel: 656 4048
20
SOTSIAALTEENUS
QUO VADIS,
VIIPEKEELE
TÕLKETEENUS?
Autor: TIIU HERMAT, Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse esinaine
On olemas üks keel, mida räägitakse käte, miimika ja vahel kogu kehaga. See on viipekeel. Peamiselt
kasutavad seda keelt omavaheliseks suhtlemiseks kurdid ja raske kuulmispuudega inimesed. Väljaspool
olijad vajavad vahendajat – viipekeele tõlki. Tallinnas on erinevatel hinnangutel 400–500 igapäevast
viipekeele kasutajat. Neid teenindavad OÜ Viipekeeletõlgid, MTÜ Viipelend ja mõned vabakutselised
tõlgid.
Viipekeele tõlke on olnud peaaegu sama kaua, kui kurte on tunnustatud ühiskonna liikmetena, kuid
mitte alati pole tõlk olnud väärtustatud elukutse. Oli ju aeg, mil peeti vajalikuks kõik kurdid õpetada
suhtlema ilma vahendajata ning tõlgi vajadust peeti vähese harituse tunnuseks. Kaarel Kotsar kirjeldab
oma kogumikus „Kurtide elu ajaraamat“ 1920. aastatel toimunud kohtuprotsessi, mille protokollis oli
märgitud, et hariduseta kurtidele osalistele vahendas kohtuniku juttu üks proua, „kätega rääkija“. Viipekeele tõlketeenust tänapäevases mõttes ei eksisteerinud. 1950. aastatel loodi tõlkidele esimesed ametikohad (nimetusega „miimikatõlk“) kurtide keskustes, ettevõtetes ja klubides. Kuna tõlgi roll oli määratlemata, tegid tõlgid kõike, mida kas kurdid või kuuljad osapooled vajasid. See tähendas, et vajadusel
täitis tõlk ka sotsiaaltöötaja rolli. Eesti taasiseseisvumise algperioodil lagunes vana tõlkesüsteem ning
kujunes uus süsteem. Reguleerimata kutselt mindi järk-järgult üle reguleeritud kutsele.
Eesti Kurtide Liit alustas umbes 20 aastat tagasi üle-eestilise tõlketeenuse süsteemi väljaarendamist.
Projektide toel sai alguse viipekeele tõlgi kutse teoreetiline ettevalmistamine ning tänasel päeval on
viipekeele tõlk kahe keele ja kultuuri vahendaja, kes tagab tõlkesituatsioonis kõigile osapooltele keelelise võrdsuse.
Suurimaks edusammuks tihedas koostöös Eesti Viipekeele Tõlkide Ühingu ja Eesti Keele Instituudiga
võib pidada Keeleseaduse täienduste jõustumist 1. märtsist 2007. a ja seeläbi eesti viipekeele kui iseseisva keele tunnustamist. Olulisteks arenguteks on 16. juunil 2005. a kehtima hakanud eesti viipekeele tõlgi kutsestandard ning eesti viipekeele tõlgi eriala avamine Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas 2006. aastal.
21
SOTSIAALTEENUS
Paraku ei saada siiamaani aru, et viipekeel ei ole primitiivne keel ja seda ei ole võimalik käigu pealt
õppida. Samas tuleb ka teadvustada kurtide teadlikkuse ja nõudluse suurenemist parema kvaliteediga
tõlketeenuse järele, sest kurdid on muutunud järjest iseseisvamaks ning ühiskonnas aktiivsemaks. Valdkonnad, kus tõlgil tuleb töötada, on muutunud nii sisult kui vormilt keerulisemaks. Kõik see seab ka
tõlkidele ja nende töö sisule kõrgemad ootused ja nõudmised. Kuigi nõudlus on suurenenud, on kurtidel
juba kogemus, kuidas töötada professionaalse ning kuidas mitteprofessionaalse tõlgiga. Lisaks sellele
on väga oluline ka teenuse kvaliteet, sest just see tagab objektiivse ja õige info liikumise. Ebakvaliteetse
teenuse puhul ei saa kurdid kunagi kindlad olla, kui palju ning milline (kui õige) info nendeni jõuab.
Varasematel aegadel on kurdid olnud ikka omaette grupp ja see sobis riigile. Nüüd on kurdid välja tulnud, oma õiguste ja vabaduse eest võitlema hakanud ning see on muutunud ühiskonnale (riigiametnikele) tülikaks. Kurtusega kaasnevad probleemid ei ole seotud sellega, et inimene ei kuule (see ei takista
tal midagi tegemast), vaid ikka välismaailmaga suhtlemisega. Selleks on vaja nii kurdil kui ka kuuljal
viipekeele tõlki.
Viipekeele tõlgi amet ei ole lihtne. Kui selle eest makstakse vähe ning kui kvaliteeti ei hinnata, pole lootustki, et täna ülikoolis õppivad noored sellel erialal tööle asuvad või et keegi üldse seda õppida tahaks.
Siis oleme samas punktis tagasi – meil on tööturul vaid viipekeelt valdavad (oma arust valdavad) isikud,
kes ei teagi, mida tähendab tõlkimine ja tõlgi rollis olemine. Julgen väita, et niiviisi muutuvad kurdid
mõne aasta pärast taas suletud grupiks.
Paraku on Tallinnas viimastel aastatel kaldutud just selles suunas. Tõlketeenuse rahaline maht on püsinud muutumatuna 2006. aastast, kuigi teenuse vajadus on järjepidevalt kasvanud. Üheks põhjuseks
on muidugi kurtide suurem kontsentreerumine Tallinna – siin on paremad õppimis- ja töösaamise
võimalused, samuti tegutseb aktiivselt kurtide ühing, mis korraldab oma liikmetele pidevalt erinevaid üritusi (koolitused, kultuuri- ja spordipäevad, vaba aja veetmine). Vahepeal on aga korrastatud
tõlketeenuse hindu, oma osa on olnud ka riigi maksuseaduste muudatustes. Situatsioon kulmineerus
käesoleval aastal nn „tõlgisõjaga“.
Lühidalt on probleem selles, et linn süüdistab senist teenusepakkujat OÜ Viipekeeletõlgid monopoolses
seisundis ja pidevas hinnatõstmises, mistõttu sama raha eest saab pakkuda vähem teenust. (Selle kohta
vastas OÜ Viipekeeletõlgid järgmist: „Kogu oma eksisteerimisaja jooksul ei ole Viipekeeletõlkide OÜ
kordagi hinda tõstnud. Olmetõlke hind oli algusest peale 450 krooni + käibemaks. Kuna esimesel aastal,
mil teenust osutati, ei olnud Viipekeeletõlkide OÜ mõnel esimesel kuul veel käibemaksukohuslane,
aga Tallinna linnaga sõlmiti aastaks leping aasta alguses, siis käibemaksukohuslaseks muutudes maksis
Tallinna linnale müüdud teenuse eest Viipekeeletõlkide OÜ käibemaksu ise. Järgmisel aastal (2010)
lisandus teenuse hinnale ka käibemaks. Isegi käibemaksu tõusu maksis Viipekeeletõlkide OÜ ise kinni
ega tõstnud selle võrra hinda (18%-lt tõusis käibemaks 20%-le). Kuna 2009 ja 2010 ostis Tallinna linn
teenust suures mahus, oli võimalik neile teha ka soodustust (15%). 2011. aasta alguses tellis Tallinna linn
Viipekeeletõlkide OÜ-lt teenust vaid kaheks kuuks ja nii väikse teenuse mahu pealt me loomulikult ei
saanud pakkuda soodustust, mida võimaldab ainult väga suuremahuline tellimus. Seega - Tallinna linn
on saanud nautida küll mitmeid Viipekeeletõlkide OÜ poolt pakutud hinnasoodustusi, kuid hind alates
22
SOTSIAALTEENUS
Viipekeeletõlkide OÜ loomisest kunagi tõusnud ei ole. Euro kasutuselevõtuga seoses ümardati hinda
allapoole, s.t hind on tegelikult ainult langenud.)
Uueks teenusepakkujaks valiti MTÜ Viipelend, kelle tunnihind on tõepoolest tunduvalt odavam, kuid
sellega kaasnesid probleemid, mida linnavalitsus oleks pidanud ette nägema. Pealegi juhtis Tallinna
ja Harjumaa Kurtide Ühing sellele kohe tähelepanu. Nimelt kui seni teenindas Tallinna kurte 5–6
kvalifitseeritud tõlki, siis ametlikult jäi järele vaid üks, kes paratamatult ei jõua kõike. Pealegi on tema
kutsekvalifikatsioon madalaim võimalikest. Juhul, kui kellelegi nimetatud tõlk ei sobi või ta ei soovi teda
kasutada, soovitab Tallinna linn kasutada tasulist teenust. Abilinnapea Merike Martinsoni kirjast: „...Vaba
valikut tõlgi tellimiseks Teile sobilikust firmast saate kasutada oma vahendite arvelt...”) Miks sotsiaalteenus muutub tasuliseks?!
See on küll mugav, et tõlketeenust on võimalik interneti vahendusel tellida, aga kurtidel on väga
ebamugav arsti või notari juures (või mis tahes muus olmesituatsioonis) arsti või ametnikuga uue aja
kokkuleppimiseks paluda ligipääsu arvutile, et vaadata, millal tõlk vaba on. Kui teenust osutab ainult
üks tõlk, siis on võimatu, et kaks kurti paralleelselt samal ajal neile vajalikes situatsioonides tõlget saaksid. (Tsiteeritud vastus: „Kahjuks ei saa MTÜ Viipelend pakkuda X kuupäeval kell 15.30 viipekeele tõlki
Teile, kuna tõlk lõpetab eelneva töö 15.15 ja ei jõua Teie poolt soovitud asukohta 15.30-ks. Pakkuda
oleks aeg (kuupäev) kell 16.00.“) Kas kurtidel on kohustus otsida ja leida sobivat aega, kui tõlk on vaba?
Viipekeeletõlkide OÜ-st oli võimalik tellida ka kirjalikku olmetõlke teenust, mis võimaldas kurtidele vaba
viipekeelse väljendusvõimaluse seal, kus seda pidi tegema kirjalikult (seletuskirjade, avalduste jms kirjalik tõlge). Samuti oli Viipekeeletõlkide OÜ-st võimalik saada tõlget telefonikõnedele. MTÜ Viipelend neid
teenuseid ei paku….
Vaidlused kestsid pool aastat, enne kui asuti konkreetsemate lahenduste otsimisele. Praegu on väljatöötamisel süsteem, kus Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühingu juurde asub uuest aastast tööle tõlketeenuse koordinaator, kes valdab korrektselt viipekeelt, suudab tellijatega suhelda ning nende tõlkevajaduse põhjal sobivat tõlki pakkuda. See tähendab, et senised teenusepakkujad jäävad mõlemad
turule, võib lisanduda ka uusi ning kurdid saavad taas valikuvõimaluse, paraku siiski kinnitatud limiitide
piires, sest raha teenuse osutamiseks juurde ei anta.
Rahastamine tundubki olevat ainult Tallinna probleem, sest Tartus ja Pärnus näib seda piisavat. Tartu on
rahastamist järjekindlalt suurendanud ning praegu on olukord, kus kaks korda väiksema teenuse tellijate arvu juures on eraldatud kaks korda rohkem raha. Aastatel 2006–2011 on viipekeele tõlketeenuse
rahastamise maht Tallinnas muutumatuna püsinud – 442 000 krooni, samal ajal kui Tartu ja Pärnu on
tõstnud viipekeele tõlketeenuse eelarvet. Tallinna kurte on pea kaks korda rohkem kui Tartu omi, tõlketeenuse eelarve on Tartus aga natuke üle kahe korra suurem, küündides 927 000 kroonini. Ei usu, et asi
on rahapuuduses või selle külluses, rohkem vist siiski hoiakutes ja suhtumises...
Viimane aasta on olnud Tallinna kurtidele, viipekeele tõlkidele ning loodame ka, et linnavalitsuse
ametnikele mitmes mõttes kurnav. Õppetund oli valus. Kuidas uue süsteemi käivitamine õnnestub, ei
tea veel keegi. Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühing ning viipekeele tõlgid annavad oma parima, aga kas
ka linn samaga vastab?
23
TEGIJA
IGAL INIMESEL ON KOHT
SIIN PÄIKESE ALL!
(SA HARAKA KODU MISSIOON)
Autor: KÜLLI URB
Aeg-ajalt on meieni jõudnud teavet Tallinna lähistele rajatavast
vaimu- ja liitpuudega noortele mõeldud Haraka Kodust. Läksimegi
uudistama, kuidas noortekodu ehitus edeneb.
Maidla külas keerame vana veski juurest paremale. Üle põllu paistavadki pastelsetes toonides punaste kivikatustega majad. Hooned
on ehitatud Maidla küla servale, ümberringi põllud, metsad ja üksikud talud, läheduses helgib järv.
Kolmehektarilisel krundil asuva kolme hoone juures askeldavad
elektrikud. Astume helesinist tooni peamajja, meid tervitab uksel
Haraka Kodu tegevjuht Marie-Christine Väli (pildil).
Majad anti ehitajate poolt üle novembri keskel – vähem kui aastaga
ehitati peamaja ja kaks elumaja. Ettevalmistusi keskuse rajamiseks
alustati muidugi juba 2006. aastal.
Veel on kõik vaikne – majad ootavad alles sisustamist. Avaratesse ruumidesse viivad ratastoole vabalt
läbi mahutavad laiad uksed, koridoris on dušš ratastoolide puhastamiseks, seintel palju käsipuid, mis
abiks liikumisel. Seinad on kaetud rõõmsates toonides savikrohviga. Küte ei ole veel sisse lülitatud, aga
edaspidi saab kogu Haraka Kodu külmal ajal soojaks energiasäästliku õhkvesikütte abil.
Imetleme avarat saali ja seejärel läheme soolakambrit vaatama. Lumivalge kambri seinal on soolast
linnumajakese ja haraka kujutis – kambri rajaja üllatus noortele. Köök ning füsioteraapia ruumid ootavad tehnikat ja mööblit, tegevusruumid töövahendeid. Kavas on hankida kangaspuud ning vahendid
savitöö jaoks. Suurtest akendest avaneb vaade põldudele ja saludele. Kevadel ootab rajamist aed, kus
saab kasvatada köögivilju, istutamist ootavad viljapuud.
Lauge ratastoolitee viib teenustemajast tagaõue, kus asuvad kaks elumaja. Sisenedes jääb kohe
silma ratastooli puhastamise võimalus, avarad koridorid ja eluruumid. Vannitoad on nii suured, et
tõstmiseks saaks vabalt kasutada abivahendeid – ka kõige raskema füüsilise puudega inimeste peale on
siin mõeldud. Elutoast pääseb otse terrassile, samuti ootab sisustamist kööginurk. Igas majas on kuus
tuba – osa suuremaid (neile, kes kasutavad liikumisel abivahendeid), osa väiksemaid.
24
TEGIJA
Noored hakkavad elama kogukonnas elamise mudeli järgi – päevatoimetusi tehakse koos, igaüks
vastavalt oma võimetele. Nendega hakkavad tegelema 12 tegevusjuhendajat. Jätkub ka Salu erivajadustega laste koolis alustatud õppetegevus ja samas harjutatakse elanikke iseseisvalt igapäeva eluga
toime tulema.
Ööpäevaringset hooldust hakatakse pakkuma ka raske ja sügava liitpuudega ja ebastabiilse remissiooniga noortele, mis on eriti tänuväärne, sest tihti jäävad kõige sügavama puudega inimesed teenustest
ilma, kuna pole tingimusi. Haraka Kodus on mõeldud kõigi peale.
Keskuse elanikele ja teistele soovijatele hakatakse osutama rehabilitatsiooniteenust, mõne aja pärast
avab uksed päevakeskus, veel on kavas osutada lapsehoiuteenust.
Tegevjuht Marie-Christine Väli ütleb, et praegu on kõige olulisem meeskonna komplekteerimine.
Noored, kellel avaneb võimalus alustada selles toredas keskuses iseseisvat elu, on juba teada. Esialgu on
neid 12, aga kui kogu küla on valminud, saab see olema koduks 36 noorele. Eelkõige on Haraka Kodu
mõeldud Harjumaal taolist teenust vajavaile täiskasvanuile.
Tunnustust ja imetlust väärivad puuetega laste pered ja kõik teised, kes asutasid SA Haraka Kodu ning
viisid selle suurepärase idee ellu, rajades puuetega noortele selle väga vajaliku keskuse. Vaatamata mitmetele takistustele, on tänaseks saanud lihtsalt heast ideest käega katsutav reaalsus.
25
TPIK PROJEKT
PUUETEGA INIMESTE ARVUTIÕPE JA
INTERNETIPUNKT
Projekti peaeesmärgiks on puuetega inimeste teadlikkuse ja arvutikasutamise oskuse, tegutsemisaktiivsuse ja -võimaluste suurendamine, mis aitab kaasa sihtgrupi sisenemisele ja konkurentsivõime
suurendamisele tööturul.
Alates maist 2009 on Tallinna Puuetega Inimeste Kojas toimumas jätkuprojekt “Puuetega inimeste
arvutiõpe ja internetipunkt”.
Projekti raames on Tallinna puuetega inimestele avatud tasuta internetipunkt Tallinna Puuetega
Inimeste Tegevuskeskuses, aadressil Endla 59. Arvutiklassis on kohal tugiisik, kes vajadusel aitab nõu ja
jõuga.
Lisaks internetipunkti kasutamisele on huvilistel võimalik osaleda arvuti algõppe ja edasijõudnute
kursustel.
Algajatele õpetatakse arvuti kasutamist algtasemel – põhitõed arvutist, e-mailide saatmine, dokumentide kirjutamine, interneti kasutamine ja online suhtlemine.
Edasijõudnutele õpetatakse tekstitöötlust ja tabeltöötlust MS Office baasil ning pilditöötlust.
Arvutikursuste maht on 20 tundi. Arvutikursustel on võimalik osaleda kuni 2012 aasta kevadeni. Arvutikursusi pakutakse nii eesti kui venekeelsele sihtgrupile. Liikumispuuetega inimestele pakume tasuta
transporti kursustele.
Arvutikursustele registreerimine ja täpsem info
telefonil 656 4048
või e- posti teel [email protected]
Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse arvutiklass on avatud huvilistele tööpäeviti 10.00-18.00
(v.a. kursuste toimumise ajad, mille saab üle kontrollida telefoni teel: 656 4048)
26
TPIK PROJEKT
TÖÖOTSIJA TÖÖRIISTAKAST – ABIKS
PUUDEGA INIMESELE JA PUUDEGA
LAPSE VANEMALE
Projekti eesmärgiks on tõsta puuetega inimeste, puuetega laste vanemate ja hooldajate teadlikkust ja
tegutsemisaktiivsust, et parandada nende toimetulekut ja toetada tööturule sisenemist või töökoha
säilitamist.
PROJEKTI RAAMES VIIME LÄBI JÄRGNEVAID TEGEVUSI:
Aktiviseerimiskursused puuetega laste vanematele ja puuetega inimestele. Kursuste käigus on
võimalik osalejatel saada karjäärinõustamist, õppida eesmärkide püstitamist ja aja planeerimist, harjutada suhtlemisoskusi, teadvustada isiklikke toimetulekuressursse, sh stressiga toimetulekuks, täiendada põhilisi arvutioskusi, katsetada erinevaid töö otsimise strateegiaid. Kursused toimuvad eesti ja
vene keeles. Puuetega laste vanematele toimuvad kursused ajavahemikus jaanuar- mai ning puuetega
inimestele september- detsember.
Eneseabigrupid puuetega laste vanematele ja hooldajatele. Gruppide eesmärgiks on pakkuda puuetega laste vanematele infot ja tuge, lahendamaks igapäevamuresid. Osalejatele avatud eneseabigrupid eesti ja vene keeles toimuvad 1 kord kuus aastaringselt (v.a. juuli, august).
Aastaringselt on võimalus saada puuetega inimestel ja puuetega laste vanematel individuaalset sotsiaalset ja psühholoogilist nõustamist.
Korraldame regulaarseid teabepäevasid, kus tutvustame puuetega laste vanematele puuetega lastele
ja peredele suunatud toetusi ja teenuseid, kutsehariduse valdkondi ja õppimisvõimalusi ning puuetega
inimestele toetusi ja teenuseid, õppimisvõimalusi, tööturu olukorda.
Kaks korda aastas anname välja puuetega inimeste valdkonda kajastavat infolehte, kus kirjutatakse
põhjalikumalt erinevatest teenustest-toetustest ja projektidest, et jõuda ka nende puuetega inimesteni,
kel pole võimalik infoüritustel osaleda.
Samuti anname välja infoteatmiku puuetega laste vanematele ja hooldajatele, kuhu koondatud
info puuetega lastele ja nende peredele suunatud teenuste ja toetuste kohta.
27
TPIK PROJEKT
TALLINNA PUUETEGA INIMESTE
JA PUUETEGA LASTE VANEMATE
KODANIKUOSKUSTE ARENDAMINE
Tallinna Puuetega Inimeste Koda viis läbi perioodil aprill- detsember 2011 projekti „Tallinna puuetega
inimeste ja puuetega laste vanemate kodanikuoskuste arendamine“.
Projekti peaeesmärgiks oli vähemaktiivsete puuetega inimeste ja puuetega laste vanemate osalemise
edendamine kestva praktilise koostöö ja selle raames toimuva kodanikuoskuste arendamise kaudu.
Projekti alameesmärgiks oli tõsta puuetega inimeste ühenduste potentsiaalsete aktivistide teadlikkust
ja motiveeritust kaasa lööma puuetega inimeste ühenduste juhtimises ja tegevuste läbiviimisel.
Projekti ühe osana toimusid eesti ja venekeelsetele puuetega inimestele ja puuetega laste vanematele
suunatud koolitustsüklid, mille eesmärk oli suurendada sihtgrupi teadlikkust järgmistes valdkondades:
• riigi ja kohaliku omavalitsuse struktuur, toimimismehhanismid ja otsustusprotsessid,
• kolmanda sektori üldtutvustus, põhimõtted ning valdkonda toetavad alus- ja raamdokumendid,
• puuetega inimeste valdkonda toetavad alus- ja raamdokumendid,
• puuetega inimeste ühenduste võrgustik Eestis- Puuetega Inimeste Kojad ja Liidud ning ühingud,
• vabatahtlik töö ja osalemisvõimalused ühingute tegevustes,
• ülevaade võrdse toe nõustamisest
Eimar Veldre, Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees, koolitusprogrammi koolitaja:
„Oma aktiivi koolitamine ja liikmesühingute arendamine on katusühenduste olulisi ülesandeid huvikaitse ja poliitika tegevuste kõrval. Kuna puuetega inimeste puhul on ühiskonnaelust osavõtmisel niigi
28
TPIK PROJEKT
täiendavad tõkked, siis selliste koolitusprogrammide loomine on kindlasti mõjusaks abinõuks. Koolitustest targemaks saamise kõrval saavad inimesed julgust ja meelekindlust juurde ning näevad, et nad ei
ole üksi vaid neid ümbritsevad tegelikult vägevad kodanikud, kellega ühes on võimalik muuta nii oma
elujärge kui ka mõjutada poliitikat. Ühingud võidavad aga juurde uusi inimesi ning ka senised aktivistid
saavad juurde indu tegutsemiseks. Koolitustel aga on tihti aeglane mõju, mistap ei tohiks olla kärsitu
kui kohe järgmisel kuul või aastal suuri muudatusi näha ei saa. Aga 2-3 aasta pärast tagasi vaadates on
kindlasti avastamisrõõmu ja uhkustamise võimalust.”
Koolitusprogramm toimus projekti „Tallinna puuetega inimeste ja puuetega laste vanemate kodanikuoskuste arendamine“ raames, mida rahastas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
OTSID ABI? TULE
TASUTA NÕUSTAMISELE!
Tallinna Puuetega Inimeste Koda pakub puuetega inimestele ning puuetega laste vanematele ja hooldajatele tasuta:
1) PSÜHHOLOOGILIST NÕUSTAMIST
2) SOTSIAALNÕUSTAMIST
Milliste küsimustega võib psühholoogi poole pöörduda?
Milliste küsimustega võib sotsiaaltöötaja poole pöörduda?
· otsustamisraskused, valikuküsimused
· töövõimetuspensioni ja puude raskusastme taotlemine
· ülepinge ja kurnatusega seonduvad probleemid
· teenuste (transport, haridus, rehabilitatsioon, tööhõive,
· keerulised suhted, suhtlemisraskused
jmt) kasutamine
· elukriisid
· toetuste ja soodustuste taotlemine
· meeleoluhäired: pikaajaline kurbus, ärrituvus, närvilisus
· abivahendite taotlemine
· rahulolematus praeguse elu- või töökorraldusega
· hooldaja määramine
· töökoha kaotamine, jne
Nõustamised toimuvad nii eesti kui vene keeles
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
ja on sihtgrupile tasuta.
Endla 59, 10615 Tallinn
Registreerumine:
Telefon: 656 4048
Külli Urb, tel 55 672 585;
e-post: [email protected]
e-post: [email protected]
http://www.tallinnakoda.ee
Tasuta sotsiaal- ja psühholoogilist nõustamist pakutakse Tallinna Puuetega
Inimeste Koja projekti “Tööotsija tööriistakast – abiks puudega inimesele ja
puudega lapse vanemale” raames, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond.
29
TPIK NÄGU
RITA GORUSHKINA-
POSITIIVNE MÕTLEMINE AITAB
Autor: KÜLLI URB
Rita jäi mulle esimest korda silma aastaid tagasi kuskil Tatari tänava kandis. Märkasin, kuidas stiilselt
riides noor naine laskus vapralt kepile toetudes keldrikorrusel asuvasse kirjatarvete poodi. Sinna ta ka
jõudis, vaatamata järsule trepile. Imestasin, kui vabalt ja enesekindlalt ta suhtles müüjatega, nagu ei
märkakski poesolijate uudistavaid pilke.
Vaatamata raskele liikumispuudele, saad elus
hakkama – oled abielus, juhid invaspordiühingut, sind on valitud Tallinna Puuetega Inimeste
Koja juhatusse. Kuidas sul on õnnestunud olla
nii iseseisev ja aktiivne?
See, et ma olen iseseisev ja enesekindel, on eelkõige minu vanemate teene, eriti muidugi minu
ema suure pingutuse tulemus. Kui peresse sünnib liikumispuudega laps, muutub kõigi pereliikmete elu. Keegi peab peres loobuma karjäärist ja
keskenduma puudega lapse rehabiliteerimisele.
Meie peres teenis isa elatist ning ema pühendus
minu taastusravile ja koolitamisele. Minu edu võti
on kindlasti ka see, et vanemad panid mind tavakooli. Minu ema on rahvuselt eestlane, isa venelane – pärit Peipsi-äärsest külast. Eestikeelsesse
kooli ei õnnestunud kohta saada ja seetõttu käisin põhikooli venekeelses koolis. Ema vedas mind
iga ilmaga kärus kooli, tänapäeval lihtsalt ei kujuta
sellist asja ette.
Nüüd on siiski veidi kergem sattuda õppima tavakooli, ligipääsetavus ja teadlikkus on ikkagi tasapisi paranenud.
30
TPIK NÄGU
Kuidas toimus siis puudega lapse rehabilitatsioon ja taastusravi? Millise mälestused Sul sellest on?
Eestis ütlesid arstid emale, et ta annaks mind ära – nii oli siis kombeks. Leidus aga üks arst, kes kirjutas
saatekirja Leningradi taastusravi haiglasse, seal tehti väga head tööd. Mäletan, et haiglas oli palju lapsi,
väga raskete puuetega. Need arstid, kes seal töötasid, olid novaatorid. Mõnda saadi aidata, mõni laps oli
nii raskes seisus, et ei saadudki aidata. Märkasin, et kui vanem oli lapsega kaasas, siis tegeleti lapsega;
kes oli üksi, sõna otseses mõttes mädanes voodis. Need on väga rasked mälestused, mis mulle ikka
meenuvad. Mulle tehti kaks õnnestunud operatsiooni, olime emaga kuude viisi haiglas. Ka kodus oli
pidev töö: massaaž, parafiinivannid, võimlemine jne. Ema õppis selgeks süstimise – mul oli kehv veri ja
seetõttu tuli süstida P vitamiini. Juba lapsepõlves sain aru, et elu ei ole mingi pidu, vaid tuleb ületada
palju raskusi. Tänapäeva puuetega laste vanematele soovitan mitte hoida lapsi vati sees, vaid lasta neil
kohtuda reaalse eluga, mis on küll kohati karm, aga see-eest on neil hiljem kergem iseseisvalt hakkama
saada.
Kas sul oli lapsepõlves mängukaaslasi, sõpru?
Jah, lapsena ümbritses mind palju inimesi. Olen pärit suurest suguvõsast, peredes oli palju lapsi. Olin
ka ise hästi avatud ja rõõmsameelne. Öeldakse, et liikumispuudega lapsed ei oska mängida. Mina küll
tegin kõik mängud teistega kaasa. Mul oli palju nukke, 8–9-aastaselt õpetas vanaema mind kuduma,
nukk sai ilusa mütsi. Ka nüüd koon, heegeldan või tikin, kui tunnen, et hinge on vaja rõõmustada. Koon
sokke ja kindaid nii endale kui ka mehele. Lapsepõlve koolivaheajad möödusid Peipsi ääres, seal olin
koos teiste lastega pidevalt vees möllamas. Eks seegi mõjus minu tervisele hästi. Samas meenub, kuidas minu vanaemal, kes on nüüd juba 90, oli väga raske mind omaks võtta – tüdruk ja puudega, see oli
ikkagi midagi häbiväärset. Nüüd on suhtumine hoopis teine. Oleme ju selle nimel palju tööd teinud, et
inimeste suhtumist muuta – mis võõras, seda kardetakse.
Kuidas sinu haridustee edasi läks?
Pärast põhikooli läksin keskkooli. Oli mõttes ka ülikooli minna, aga sellel ajal oli väga palju takistusi,
liiga keeruliseks osutus. Olingi aasta kodus ja siis läksin kutsekooli, mis asus Lastekodu tänaval. Õppisin
sekretär-asjaajajaks. Pärast lõpetamist pakuti mulle koolis sekretärina tööd. Töötasin 4 aastat, kuni see
kool reorganiseeriti Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuseks. Olen õppinud ka Tallinna Pedagoogilises
Seminaris sotsiaaltööd.
Kuidas sattusid kolmandasse sektorisse?
Üheksakümnendate alguses kutsus Mati Mugur mind invaspordiühingut juhtima. Olin noor ja naiivne,
tahtsin maailma parandada. Nüüd mõtlen, kust ma küll selle julguse võtsin, polnud teadmisi ega oskusi,
aga noor inimene on indu ja tahtmist täis.
Olid väga huvitavad ajad, kõik muutus ja uuenes. Alustasime sisuliselt nullist, erilisi tingimusi polnud.
Ühingud asusid vanas puumajas Tatari tänaval – rotid jooksid, vargad ründasid, aga kõik tegid tööd
innustuse ja huviga. Palju õpetas mind Mihkel Aitsam. Mul ongi olnud kaks põhilist õpetajat – Mati
Mugur ja Mihkel Aitsam.
31
TPIK NÄGU
Kord pidi mingi minister ühingusse külla tulema, aga rott oli põranda all ära surnud ja hais oli jube. Tuulutasime siis nii, et vähe polnud. Õnneks oli suvi. Korraldasime male- ja kabevõistlusi, väljasõite ühingu
liikmetele, ratastooli võidusõite jne.
Kuidas hindad invaspordi arengut, millised on nüüd võimalused ja suundumused?
Oleks tahtnud ikkagi, et areng oleks kiirem. Nüüd on muidugi tingimused paremad, kas või ligipääsetavus, aga suureks takistuseks on bürokraatia ja igasugused nõuded. Ühingutel ei ole ju ametnike
armeed tööl, kes paberimajandusega tegeleks. Vabatahtlikuna ei saa sellist bürokraatiat hallata. Näiteks
ujumis- ja boccia-treeneritelt nõutaks nii kõrget kvalifikatsiooni, et me lihtsalt ei leia erivajadusega
inimesi. Treenime selliseid 1.–2. kategooria treenereid.
Olen ka ise koolitanud välja kaks treenerit, aga lõputult ei jõua teha vabatahtlikutööd, millele tegelikult
tuleb ise peale maksta. Osa tegevusi ei saa enam rahastust ja laste grossingu eest peavad vanemad
nüüd ise maksma.
Tahaks inimestele rohkem pakkuda ja inimesi kaasata, aga meil on väga vähe jõudu ja vahendeid.
Tunnen, et meie tööd ei väärtustata ametite poolt.
Loodame kaasata edaspidi invasporti treeneritena rohkem spetsialiste. Meie ootus on, et selliseid treenereid, kes puuetega inimestega tahaksid ja oskaksid töötada, oleks rohkem. Praegu on suureks takistuseks spordihoonete, näiteks ujulate, vähene ligipääsetavus – siin on Tallinnas veel palju vaja ära teha.
Tuleks hinnata ka sporditegevuse koordineerija tööd, ja mitte ainult sõnalise kiitusega. Inimesed, kes
sellist tööd teevad, peavad saama ka tööle vastavat palka.
Oled olnud Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuses mitu korda – juba siis, kui koda asus alles
Toompuiestee pesuköögis. Kuidas hindad organisatsiooni arengut?
Muutused on olnud väga suured, töö maht on kasvanud meeletult. Muidugi väga hea tõuke andis see,
et saime Endla tänava tegevuskeskuse. See on väga oluline puuetega inimeste jaoks. Esindustegevus on
väga aktiivne.
Mulle teeb muret liikumispuuetega inimeste tööhõive – paljud oleksid valmis töötama, vähemalt
osaajaga. Riik peaks rahaliselt toetama puuetega inimeste töötamist kolmandas sektoris, võiks olla riiklik
tellimus. Näiteks Soomes ja Rootsis saavad paljud puudega inimesed tööd just kolmanda sektori organisatsioonides.
Kuidas läheb sinu isiklik elu?
Mul on elus võtnud kõik rohkem aega, seetõttu ei ole julgenud ka planeerida meie peresse last. Elame
ühetoelises korteris ega näe mingit võimalust osta suuremat elamispinda, materiaalselt pole võimalik.
Lapse kasvatamine nõuab suuremat sissetulekut kui meie väikesed pensionid. Oleks töö, siis oleks ehk
teisiti.
Mida tahad öelda saatusekaaslastele?
Ükskõik mis ka ei juhtuks, elu peab edasi elama. Hakkamasaamine pole kerge, aga tuleb säilitada optimistlik hoiak – see annab jõudu.
32
TPIK LIIKMESÜHING
SAAME TUTTAVAKS:
SCLEROSIS MULTIPLEXI ÜHING
Autor: MARI KODRES
Kui Eesti õpetajate palk tõuseks sama kiirelt kui Sclerosis Multiplexi Ühingusse kuuluvate inimeste arv, võiks
streigi lugeda kordaläinuks. Nimelt oli poolteist aastat tagasi aktiivsemat tegutsemist alustanud ühingul Tallinnas
57 liiget, oktoobri lõpuks oli see arv kasvanud juba 115-ni. Just Tallinna ühingu pisut uinunud olekust elluäratamisega on selle eestvedaja Pille-Katrin S. Levin viimase aasta jooksul tegelenud, kuigi aktiivseid Eesti Sclerosis
Multiplexi Ühingute Liidu (ESMÜL) rakukesi on mujalgi – Tartus on liikmeid 130, Narvas pisut üle saja, PärnumaalViljandimaal 30–40 ja hetkel on eraldi asutamisel veel Lääne-Virumaa ühing.
Nagu õpetajate palgagagi, on see alles jäämäe tipp. Eesti parima selle ala asjatundja doktor Katrin Gross-Paju
hinnangul on sclerosis multiplexi põdevaid patsiente umbes 1200. „Retseptide väljakirjutamiseks või uuringute
läbiviimiseks antud load tegelikku pilti ei anna,“ räägib ta. Põhjamaades, kus haigust kõige rohkem põetakse,
ütleb võrdlev statistika SM esinemissageduseks tuhande inimese kohta ühe, Eestis selline register või andmebaas
puudub aga sootuks.
Ühingu veduriks sattus Pille-Katrin juhuslikult, kui kohtus kaks aastat tagasi Tallinna ühingu tollase juhi Maret
Antsoviga. „Tema tervis oli halvenemas, kuid ta oli teinud ära juba nii ennastunustava ja ilusa töö. Sellega ta mu
ära rääkiski,“ meenutab naine.
Pille-Katrin on oma olemuselt meeskonnamängija ja vajas ühingu tagala kindlustamiseks häid kaaslasi. Enda
peamiseks abiliseks sai ta saatuse tahtel harvaesineva haiguse ja sarnase eesnimega Piret-Karin Sula, kes
igapäevaselt tegeleb Tallinna SM ühingu elukorraldusega.
„Pisut üle aasta tagasi septembri alguses oli meil Eesti SM Ühingute Liidu 20. aastapäevale ning Lääne-Tallinna
Keskhaigla alla kuuluva SM Keskuse 10. aastapäevale pühendatud konverents. Sellele eelneva teavitustöö käigus
sai juhuslikult kokku seltskond noori. Varem me neid ei teadnudki – nad olid lihtsalt kusagil üritusest kuulnud ja
kuna registreerimine käis läbi minu, võtsid ühendust,“ meenutab Pille-Katrin. Konverentsi päev kokkusaamiseks
paraku ei sobinud, kuid kohtumine sai kokku lepitud sellegi poolest ja mõni aeg hiljem saadi ka esmakordselt
kokku. Sellest kokkusaamisest kasvaski välja midagi Tallinna ühingu noorteklubi-laadset. Ühingu teateid saavad
nüüd pidevalt veel 30 noort inimest, kohale tuleb tavaliselt umbes 10–15. Kokku saadakse iga kuu viimasel
esmaspäeval ja reeglina käiakse lihtsalt kusagil kesklinna kohvikus koos lobisemas.
33
TPIK LIIKMESÜHING
Tallinna toidukohtadele jagub Pille-Katrinil vaid kiidusõnu. „On kohti, kus on väga head teenindusmeeskonnad –
suhtutakse sõbralikult, osatakse ratastooliinimeste vajadustega arvestada ja neid aidata. „Mõnikord on asi hoopis
selles, et SMi põdevad inimesed ei pruugi ise ennast tahta kuigi tihti selles seltskonnas näidata ja jäävad seetõttu – kas või ajutiselt – kohtumistest eemale,“ viitab ta hoopis põdejate enda ühele vaatenurgale. Kuna SM on
haigus, kus ägenemis- ja taastusperioodid kulgevad vaheldumisi, ei tea keegi päris kindlalt öelda, kas inimesest
igal korral tulijat on. „Kevad ja sügis on reeglina raskemad ajad. Põhimõtteliselt on see nagu loterii – võit või
kaotus – kas tuleb või ei tule,“ räägib Pille-Katrin. „Aga meil on käidud ka kanüüliga kohtumistel – siis, kui verre
tilgutatakse paari päeva jooksul lahust, et ägenemisperiood järele annaks.“
Uue elujõu saanud noorteklubi kõrval toimuvad samasuguse sagedusega ka ühingu daamide-härrade kokkusaamised. Kesklinna asemel eelistavad nemad küll Tallinna Puuetega Inimeste Koja klubiruumi, mis on õdus paik
väikese kohvilaua korraldamiseks. Kaasa võib võtta sõpru ja pereliikmeid, mingit kindlat formaati ette antud ei ole
– ikka nii, nagu inimesed ise soovivad. Vahel on koos lihtsalt midagi kõigile sobivat ette võetud – kuulatud mõnd
loengut või kellegi juhendamisel midagi meisterdatud, näiteks vilditud. „Noortega tegelikult kujuneb ka ilmselt
sedaviisi, et varsti oleks aeg lihtsalt lobisemise asemel midagi teha. Meeles mõlgub näiteks Toiduakadeemias
ühine kokkamine, lauamängude mängimine, mõni töötuba või midagi sarnaselt lõbusat ja arendavat,“ räägib
Pille-Katrin. „Kojalise” ilmumise ajaks peaks Tallinna SM ühing olema külastanud pimenäitust Tallinna Ahhaa keskuses.
Lisaks omavahelisele suhtlusele on Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute Liidul tööpõld lai avalikkuse teavitamisel.
Suureneda võiks nii tavainimeste, kuid haigete seisukohalt kindlasti ka tööandjate teadlikkus. Praktikas on paljude
haigete otsesed ülemused nende haigusega kursis, kuid alles aasta tagasi leidis aset juhtum, kus inimene pärast
oma tervisliku seisundi teatavakstegemist lasti töölt paari nädala möödudes lahti. Meie viga, et me tollal selle
teemaga meediasse ei läinud,“ räägib Pille-Katrin. Igapäevaselt suhtleb ühing ka Facebooki grupi ning kodulehe
foorumi kaudu. Nii Tallinna ühing kui ESMÜL loodavad, et järgmisel aastal on võimalik korraldada üks põhjalik
SMi tutvustav loeng, kus saaksid kasulikku teavet ning oma hirme maandada nii haiged kui ka nende lähikond.
Järgmise aasta 30. mail toimuva rahvusvahelise SM päevaga seoses on Pille-Katrinil samuti kavatsused selged
– plaanis on korraldada kaks fotonäitust ning, nagu eelmisel aastalgi, varjatud sümptomite simulatsioon. Kuna
enamus sümptomeid jääb tavainimesele märkamatuks, tuleks SM haige mõistmiseks nii mõndagi omal nahal ära
proovida – näiteks kõndida lestadega, proovida ette mitmekordset nägemist tekitavaid prille või katsuda panna
nööpe kinni, kummikindad käes. „Kui harjutada, läheb paremaks. Kõige olulisem on psühholoogiline toetus ja
positiivne mõtlemine. Kui seda toetada füsioteraapia ja mõtlemisega, siis on võimalik mägesid paigast liigutada,“
usub Pille-Katrin.
Suureks abiks oleks, kui mõni avalikkusele tuntud inimene, kes ise haigust põeb, võtaks vaevaks rahvast paremini informeerida, aga esialgu kellegagi sellist koostööd veel ette tulnud ei ole. Pille-Katrin märgib ka, et Tallinna
ühing otseselt huvikaitse ja eestkostega ei tegele, see on rohkem SM liidu teema. „Kohalik ühing võib inimestele
nõu anda küll konkreetsest omavalitsusest sotsiaaltoetustel taotlemisel, aga üldisemaid ravimipoliitilisi otsuseid
püüab ikkagi mõjutada ESMÜL,“ selgitab Pille-Katrin.
Lõpetuseks ütleb ta, et tahaks võimalikult kiiresti läbi viia suhtumisuuringu, mis näitaks, kuidas tavaliselt suhtutakse rasket neuroloogilist haigust põdevasse inimesse. Uuring aga võiks olla kahepoolne, peegeldades ka seda,
kuidas haige ise ARVAB, et temasse suhtutakse. „Ma olen veendunud, et sageli stigmatiseeritakse ennast ise,“
sõnab ta.
34
TALLINNA PUUETEGA INIMESTE TEGEVUSKESKUSES
(ENDLA 59) PAKUTAV HUVI- JA SPORDITEGEVUS
AVALIK INTERNETIPUNKT. Arvutiklass avatud E-R kell 10 – 18, tugiisik Aron Urb. Info tel: 656 4048,
e- post: [email protected]
PUUETEGA INIMESTE ARVUTIÕPPE KURSUSED. Võimalik osaleda arvuti algõppe ja edasijõudnute
kursustel nii eesti kui vene keeles. Liikumispuudega inimestele pakume tasuta transporti kursustele.
Kursustele registreerumine tel: 656 4048, e- post: [email protected]
AKTIVISEERIMISKURSUSED PUUETEGA LASTE VANEMATELE JA HOOLDAJATELE.
ENESEABIGRUPID PUUETEGA LASTE VANEMATELE JA HOOLDAJATELE.
INDIVIDUAALNE SOTSIAALNE NÕUSTAMINE.
INDIVIDUAALNE PSÜHHOLOOGILINE NÕUSTAMINE.
Tegevused toimuvad nii eesti ja vene keeles. Lisainfo: Külli Urb, e-post: [email protected],
tel: 656 4048, 55 672 585.
PUUETEGA INIMESTE LOOMINGULISE AVARDUMISE KURSUS. Kursuste raames tutvustatakse
erinevaid praktilisi kunstitegevusi ning -tehnikaid. N kell 16-18; osalustasu 1 euro/ kord, soodushind 3 eurot/ kuu.
Juhendajad Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia vabatahtlikud tudengid.
LINE-TANTS. E kell 17.00 – jätkajad / keskaste (osalustasu 4 eurot/kuu, TPIK liikmetele 2 eurot/kuu)
E kell 18.00 – ratastooli linetantsijad “Silver Wheels” Tallinn. E kell 19.00 – edasipüüdlikud/ edasijõudnud
(osalustasu kokkuleppel). Lisainfo: treener Kaie Seger, e-post: [email protected], tel: 51 79 066.
INGLISE KEELE VESTLUSGRUPP. Vestlusringi eesmärgiks on arendada inglise keeles rääkimise ja kõnest
arusaamise oskust ning julgust ja enesekindlust võõrkeeles suhtlemisel. E kell 16- 17; juhendaja Poolast pärit TPIK
välisvabatahtlik Kamila Owcarz, osalemine tasuta.
EESTI KEELE VESTLUSGRUPP. Vestlusringi eesmärgiks on arendada eesti keeles rääkimise ja kõnest
arusaamise oskust ning julgust ja enesekindlust suhtlemisel. T kell 15- 16; juhendavad vabatahtlikud tudengid
Yulia Petrova ja Anita Vassijeva, osalemine tasuta.
KARATE. Grupi eesmärgiks on arendada erinevaid kehalisi omadusi- kiirust, osavust, täpsust, tasakaalu, jõudu,
enesevalitsemist ja -ületamist. E kell 15-16; osalustasu 1 euro/ kord. Juhendaja Olga Pallo tel: 52 76 350, e-post:
[email protected]
BAILATINO, SELTSKONNATANTS. Ühe tunni ajal käsitletakse 1-7 tantsu: cha cha, samba, merenque, salsa,
jive ja mambo, jne. N kell 18- 19; juhendaja Airi Juur; eelregistreerimine tel: 51 18 776; osalemine puudega inimestele tasuta.
GROSSING LIIKUMISPUUDEGA LASTELE. T kell 15.30-17; kontaktisik Tiina Gross, tel 50 72 022;
osalustasu kokkuleppel.
MALE 2 x kuus laupäeviti kell 12- 15, juhendaja Valjo Rattasepp.
BOCCIA 2 x kuus laupäeviti kell 12- 14. Male ja boccia kontaktisik: Rita Gorushkina; eelregistreerimine tel: 55 48
505 või e-post: [email protected]
Täpsemat infot huvi- ja sporditegevuse kohta saab Tegevuskeskuse telefonil 656 4048 või e-posti aadressil:
[email protected]

Podobne dokumenty